Neli firmat on börsil 10 aastat vastu pidanud

Börsi esimesel kauplemispäeval, 31. mail 1996 oli võimalik kaubelda 11 väärtpaberiga. Siis olid esindatud ainult hüvitusfondi obligatsioonid ja viis panka.

Aasta jooksul muutus börsimaastik juba kirjumaks ning neli ettevõtet - Kalev, Norma, Saku ja Tallinna Kaubamaja on seal ainsana siiamaani vastu pidanud.

Kõige rohkem börsistaaØi on esimesel kolmel tootmisettevõttel, mis noteeriti kõik 1996. aasta 12. augustil. Kaubamajast sai avalik ettevõte umbes kuu aega hiljem. Firmajuhid ise räägivad, et börsilemineku otsus on olnud õige.

"Lihtsam kaasata täiendavat kapitali, usaldus partnerite silmis, parem võimalus hinnata ettevõtte turuväärtust," loetles Tallinna Kaubamaja juht Raul Puusepp börsifirma plusse.

Olulise eelisena näevad ettevõtete juhid ise suurenenud avalikkuse tähelepanu firma ja selle kaubamärkide suhtes. "Tänu börsiettevõtte staatusele on Saku Õlletehas saanud kindlasti rohkem avalikkuse tähelepanu, kui me oleks seda lihtsalt õlletootjana pälvinud," sõnas Saku Õlletehase juht Jaak Uus. "Firma arengutele ja saavutustele on võimalik tänu börsil olemisele kaasa elada ja aktsionärina sellest ka osa saada."

Norma puhul oli reputatsioon peamiseks ajendiks. "Tookord oli eesmärk ikkagi usalduse võitmine klientide, partnerite ja omanike ringis ning liikuda rohkem avatud ettevõtte poole," meenutas Norma juht Peep Siimon firma börsilemineku tagamaid.

Kapitali kaasamine ei olnud tol hetkel eesmärk, lisavahendeid ei ole firmal olnud siiani tarvis börsilt juurde otsida. Ent kinnise ettevõttena ei oleks Norma nii kaugele jõudnud kui praegu.

"Ka suuromaniku Autolivi jaoks oli Norma börsifirmana juba kindlam investeering - investor nägi, mis ettevõttega on tegemist," selgitas Siimon. "Ettevõte sai tuntust juurde, koostöö partneritega läks kergemaks."

Et börsilolek aitab ettevõtet rohkem "pildis" hoida, märkis ka Tallinna Kaubamaja juhatuse esimees Raul Puusepp. "Kui on palju positiivseid sõnumeid, aitab see kindlasti kasvatada ettevõtte tuntust ja müüginumbreid," lausus Puusepp. "Usun näiteks, et börsiettevõtte staatus oli üheks teguriks, mille tõttu on ettevõtte laienemine saanud oluliselt suurema kandepinna."

Jaeturul tegutseva firmana pidas Puusepp tähtsaks ka klientide kaasatust aktsionäride ringi, mis suurendab lojaalsust firma vastu. Raha tuleb viia ikka omadele.

Teisalt seab börsil olemine firmale rohkem kohustusi - vastutada tuleb ju investorite raha eest. "Vastutus on kindlasti suurem kui nn kinnist ettevõtet juhtides, sest me peame arvestama, et lisaks meile endile mõjutab ettevõtte käekäik ka meie paljude aktsionäride heaolu," nentis Saku Õlletehase juht Jaak Uus.

"Eks ta toob lisaaruandlust - tuleb silmas pidada, et kõik omanikud oleks informatsiooni suhtes ühtmoodi hoitud. Kallimaks ja keerulisemaks see asjaajamist muudab, kuid kindlasti ei ole see negatiivne," lausus Peep Siimon.

Saku aktsionäride struktuur on ajaloo jooksul olnud võrdlemisi stabiilne - kolmveerand firma aktsiatest kuulub Baltic Beverages Holdingule ning ülejäänud neljandik väikeaktsionäridele, kellest ükski ei oma osalust üle viie protsendi.

Samas on väikeaktsionäride arv viimastel aastatel kasvanud. "Kui 2004. aasta üldkoosoleku ajal oli meil 3600 väikeaktsionäri, siis 2005. aastal juba 4000," lausus Uus.

Algusaastatel oli firmade side omanikega vahetum. "Dividendide maksmisel pidi iga aktsionäri puhul eraldi allkirja andma - need hunnikud olid päris uhked siin laua peal," meenutab Peep Siimon.

Samas läbi fondide ja pankade kliendikontode ei ole aga võimalik alati täpselt teada, kes omanikeringi kuuluvad. "Eeskätt jälgime oma inimesi, kellel on juurdepääs ettevõttesisesele infole," sõnas Siimon.

Raul Puusepa hinnangul sõltub firma aktsionäride struktuur peamiselt sellest, milline on Eesti majanduskeskkond tervikuna ning vähem sellest, kuidas läheb Kaubamajal endal. "Kümme aastat tagasi tahtsid kõik eestlased olla suuremate börsifirmade aktsionärid. Kui tuli kriis, ei tahetud üldse," meenutas ta.

"Nüüd on huvi jälle kasvanud - Kaubamajal läheb väga hästi, aktsia hind on kasvanud kolme aastaga enam kui kuuekordseks."

Aktsionäride struktuur peegeldab tema sõnul lisaks ettevõtte väärtusele ja perspektiividele olukorda kapitaliturul, inimeste usku aktsiatesse ja ettevõtetesse ning nende hetke heaolu taset.

"Samas on meil palju pikaajalisi fänne, kes on aktsionärid algusajast alates."

Tallinna börsi sündi võib võrrelda hiljuti börsile tulnud laevanduskontserni Tallinkiga.

Nii nagu Tallinki aktsia tegi enne börsile minekut läbi kõva hinnaralli ja nüüd kiratseb, nii kallinesid ka aktsiad enne börsi ametlikku avapauku nii tugevalt, et läks pool aastat enne, kui hinnad uuesti kasvama hakkasid.

1996. aasta mai lõpuks, mil börs avati, oli selja taga juba aasta-poolteist aktiivsemat aktsiatega kauplemist. Toimunud olid Hansapanga, Eesti Hoiupanga ja vahetult enne börsi avamist ka Eesti Ühispanga aktsiaemissioonid. Väikeinvestorid olid erastamisväärtpaberite eest saanud osta Norma, Tallinna Kaubamaja, Saku Õlletehase, aga ka paljude teiste firmade aktsiaid. Näiteks 1995. aasta märtsis ostis erastamisväärtpaberite eest Saku Õlletehase aktsiaid koguni umbes 8000 inimest. Enne börsi loomist tehti parimatel päevadel aktsiatega umbes sadakond tehingut.

Börsi käivitamine 1996. aasta mai lõpus algas kergete tõrgetega. Väärtpaberite keskdepositoorium ei suutnud esimestel päevadel väärtpaberite hindu õhtuks kokku lüüa ja ka börsi internetilehekülg jupsis. Seetõttu jäi investoritele ja isegi Äripäevani jõudnud börsi hinnainfo lünklikuks.

Kuna aktsiatega oldi juba harjutud kauplema börsiväliselt, ei näinud paljud ka mõtet kaubelda läbi börsisüsteemi ja maakleri vahendusel. Seetõttu kees börsivälisel turul elu mõnda aega isegi aktiivsemalt kui börsil enesel.

Lisades siia otsa ka veel enne börsi avamisele eelnenud aktsiate hinnaralli, oli tulemuseks see, et kõigest kaks nädalat tegutseda jõudnud Tallinna börsil toimus 14. juunil 1996 ja sellele järgneval börsipäeval keskeltläbi 10-15protsendiline aktsialangus, mis tõi inimeste keelele börsikrahhi mõiste.

Mõõnast saadi aga kiiresti üle - juba sama aasta sügisel aktsiate hinnatõus jätkus. Teleris lummas inimesi börsiteemaline saade "Kapital", kus aktsiahindu kommenteerisid kümned maaklerid, aktsiaturul toimuvat toona koguni Tallinna börsi juht Helo Meigas.

Börs sai mõõnast üle ja lõpetas 1996. aasta juba kuuskümmend protsenti avanemistasemest kõrgemal. Järgmise aasta börsibuumiga kinnistus Tallinna börs aga juba sügavalt inimeste mällu.

"Saku Õlletehase eesmärk oli seotud börsi põhifunktsiooni, kapitali kaasamisega. Me ei osanud ette näha, mismoodi firma areng toimub," meenutas Saku kauaaegne juht, praegune Pärnu abilinnapea Cardo Remmel.

Ta nentis, et tagantjärgi vaadates lisakapitali Sakul vaja ei olnud, kuid samas ei osanud keegi õlleturu ja aktsiahindade nii jõudsat kasvu ette näha. "See oli aeg, kui ühiskond, börs ja ettevõte arenesid. Majanduskeskkond soosis börsileminekut igati," lausus Remmel. "Arvan, et see oli õige otsus, sest meil on Eestis palju väikeaktsionäre."

Saku oli tema sõnul üks esimesi firmasid, mis hakkas aktsionäridele rohkem tähelepanu pöörama. "Investorsuhte tase oli hea ja see mõjus ettevõtte imidØile kahtlemata positiivselt."

Teisalt möönis Remmel, et börsilolek tõi kaasa teatud kohustusi - aruanded ja üldkoosolekute koostamised. "Aga suhtlus avalikkusega saavutas kindlasti parema taseme," oli ta rahul. "Tol ajal arvasime ka, et reklaamiaspektist on börsil olemine firmale oluline. Näiteks inimene, kes omab Saku aktsiaid, on lojaalsem ka Saku kaubamärgile."

Saku endine juht kinnitas, et börsilt lahkumise mõtet pole firma küll kunagi arutanud. Siiski meenus talle seik, kus börsi lisanimekirja hakati liitma põhinimekirjaga ja lisanimekirjale esitatavad nõuded kasvasid järsult. "Sel hetkel oli küll kõhklus, kuid aruteluni asi ei jõudnud."

Autor: Lauri Matsulevit?