Uudised
9. märts 2006 kell 22:00

Kuula

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Kunstnik Heinz Valk astub šaržidega hinge

Juubeli eel üllitas Eesti Entsüklopeediakirjastus Martti Soosaare koostatud albumi "Heinz Valk. 200 nägu. Teid ülistan nüüd ja igavesti".

"Arvan, et heal šaržil on kultuuriloos oluline koht, mida ei asenda ei portreemaal, foto, film ega kirjutatud mälestused. Hea šaržiga astutakse inimesele väga lähedale, suure õnnestumise puhul lausa tema hinge. See on dokument, mis elab üle ajad ja saatused," ütleb Heinz Valk sissejuhatuseks.

Mitu šarži olete üldse teinud?

Ma ei oska arvata, sest intensiivselt tegin neid üle kolmekümne aasta järjepanu ja väga paljudele väljaannetele - Sirbile, Noorusele, Pikrile, päevalehtedele. Minult telliti ka juubelikingitusteks suurejoonelisi kompositsiooniga töid, mis on omanike käes mööda ilma laiali. Kusagil tuhande kanti peaks neid olema.

Millal Te viimati šarže joonistasite?

Ligi kuu aega tagasi telliti Hardo Aasmäele juubelikingiks. Nüüd teen ma šarže suhteliselt harva. Esiteks tahab niisugune töö pidevat tegemist, muidu läheb käsi rooste. Pikkade vaheaegade järel peab jälle hakkama nagu nullist peale.

Teiseks pole nägemine enam nii hea, sest mina püüan oma šarže teha väga napi joonega ja väheste detailidega, mis nõuavad suurt täpsust, et isiku olemus sealt välja tuleks.

Niisugune tegemine nõuab silmadelt kõva pingutust.

Kuidas Teist šaržimeister sai?

Meil oli kunstiinstituudis seinaleht Pressraud, mille suurtel poognatel pilasid üliõpilased ERKI igapäevast elu - õppejõude, tudengeid, kojameest.

Kõiki, kes seda "väärisid".

Hakkasin seal vanemate poiste kõrval kätt proovima.

Tollal oli kombeks, et neil tudengitel, kes joonistada armastasid ja mina olin kirglik joonistaja, oli alati plokk taskus. Püüdsime igal võimalikul juhul mõnda huvipakkuvat isikut tabada ja nappide joonega olulist väljendada. Pärast kelkisime üksteise ees, et vaat', kuidas mul tuli Valerian Loik või August Vomm või keegi teine välja.

Osa õppejõude mängis meiega seda mängu kaasa ja siis me hindasime, kes kõige parema resultaadi sai. See oli haruldane treening.

Millal esimene šarž trükivalgust nägi?

1962. aastal ajakirjas Noorus. Sain kiita. Mäletan, et Kunstihoones oli üks näitus, kuhu ma ka oma šaržid välja panin ja pärast arutelul kunstiteadlane Leo Soonpää tunnustas mu ekspressiivse joonega töid. Siis olid mu šaržid hoopis teistsugused kui selles raamatus on.

See pole paha, kui noort inimest kiidetakse, mul hakkasid sellest kõrvad õhetama. Veidi hiljem andis Romulus Tiitus mulle Sirbis hea hinnangu.

Eestiaegseid ajalehti sirvides märkasin, et Krusten ja Gori panid oma šaržide juurde mõnelauselised jutukesed, mis aitasid kaasa šaržeeritava avamisele ja lisasid huumorit ka.

Minagi õppisin selle nipi ära. Püüan alati pildi alla väikese loo sokutada.

Keda te meelsamini šaržeerite?

1970ndate keskel, kui Glavlit mu karikatuure trükkida ei lubanud, keskendusingi šaržidele. Olen teinud mõne tellimustöö, aga enamiku portreteeritavaid valisin ise, kui nende looming oli mulle hingelähedane, paljud neist on mu sõbrad, paljud sinatuttavad. Juurde lisatud tekstides ma peaaegu kõiki kiidan. Aga kiitmine on konksuga asi, selle allhoovuses ujub vahel piisake mürki.

See oli töö, mis pakkus naudingut. Mul oli põhjalik ettevalmistus, kogusin aastate jooksul "märkmeid" - portreevisandeid, paberile tabatud hetki ühest või teisest persoonist, kirjutisi, arvustusi nende kohta. Mul on ateljees praegugi need kaustad alles. Paljudest olen läbi aegade mitu šarži teinud - Veljo Tormisest, Mati Undist, Juhan Viidingust jt.

Vaadates neid sõbralikke šarže, tundub, et kunstnikutöö on väga ilus?

Muidugi on see töö ilus. Aga nagu iga loomingulise tööga, kaasnevad ka sellega madalseisud. Ühel hetkel ei tule mitte midagi. Põhjust ei tea ja seesugune olukord võib kesta nädalaid. Ühe katsetuse teise järel viskad prügikasti, vannud kõigis keeltes, mida oskad…

Ja ühel päeval puistad nagu käisest. Kõik, mis oled varem valmis mõelnud ja vaimusilmas ette kujutanud, tuleb paberil välja.

Mis Teil praegu käsil on?

Mul on kuus lapselast, varsti sünnib seitsmes. Vahel tegelen nendega.

Olen aeg-ajalt mõne šarži teinud, aga ma tahan joonistada. Joonistamine oli minu lemmikõppeaine. Olen väikseid visandeid teinud, küll ükskord tuleb aeg need teoks teha.

Autor: Tiina Kolk