Estonian Air ma(a)ndub ebaturvaliseks kompaniiks

Loe mind eest või loe mind tagant, algan maa ja metsa tagant. - Udu. Rahvusliku lennukompanii Estonian Airi üks probleem pole veel ära klaaritud, kui tekib uus. Viimane neist oli udu, mis takistas Kopenhaagenis maandumist. Õnneks pole need suuremad või väiksemad apsud viinud raskete tagajärgedeni, vaid üksnes vintsutanud reisijaid.

Äripäeva arvates peab Estonian Air rohkem investeerima: nii lennukiparki kui pilootide kõrgemasse kvalifikatsiooni. Praegu paistab kokkuhoiu-, et mitte öelda koonerdamispoliitika igast illuminaatorist välja.

Estonian Airi asepresidendi Mart Relve sõnul on Estonian Airi pilootidel teine kategooria. Kõrgemat, kolmandat kategooriat aga polevat põhjust taotleda, kuivõrd kolmandat kategooriat nõudvaid olukordi tulevat aastas ette vaid üks-kaks.

Sellega ei saa kuidagi nõus olla. Udu (nähtavus alla 300 meetri) ei ole Tallinnas, samuti Londonis ja Kopenhaagenis, üldse mereäärsetes linnades, haruldane loodusnähtus.

London on ju teada-tuntud oma udude poolest. Teadlikult madalama kategooriaga opereerides hakkab Estonian Air kliente kaotama. Rahvuslik lennukompanii kaupleb natuke liiga julgelt riskidega.

Vähim, mis saab juhtuda, on see, et lennud hilinevad, õhus tuleb ringe teha või peab maanduma sootuks mõnda teise linna (kus udu ei ole või on lennuväljal head radarid). Õhusõit ei pruugi kaugeltki olla ajavõit.

Teine, suurem probleem on Estonian Airi napp lennukipark, mis koosneb kompanii kodulehe andmetel viiest lennukist Boeing 737-500. Tõsi, lisandumas on üks suurem mudel, 142kohaline Boeing 737-300. Kuid ühest 737-500st firma loobub. Samuti plaanib firma lisada oma lennukiportfelli 2007. aastal mõned väiksemad lennukid.

Et lennukid liiga vanad oleksid, seda öelda ei saa, aga neid on praegu lihtsalt vähe. Tundub, et kompanii tahab lennukitest viimase välja pressida - lennukid on kogu aeg õhus (kui mingi äpardus neid just maa peal kinni ei hoia).

Põhimõtteliselt on see õige logistika - väiksema põhivaraga suurem käive, aga see eeldab ideaalselt toimivat kellavärki, kus vigadel ja tõrgetel pole kohta. Samuti peaks piloodid olema kõrgeima kategooriaga.

Pidurite tõrke otsimine Londonis võttis aega 12 tundi, mille reisijad pidid kaasa tegema - varulennukit polnud Estonian Airil saata või ei soovinud kompanii seda teha. Ei saa öelda, et 20 naela, millega Estonian Air oma reisijatele viivitust öises lennujaamas kompenseeris, oleks iseäranis helde.

Estonian Air ei vaadanud just kõige sõbralikuma pilguga odavlennufirmade peale, kui need siiapoole lendama hakkasid. Täna tuleb nentida, et kompanii ise on selgelt alainvesteeritud, mis paistab välja vigadest ja tõrgete rohkusest. Olgu piletihindadega, kuidas on, kuid ohutuse garanteerimisel ei saa olla kompromisse.

Lühikest aega asepresidendina töötanud Mart Relvest on isegi kahju - noormees peab üle päeva pressis Estonian Airi äparduste pärast vabandust paluma. Tundub, et kõrgemad ülemused ja omanikud lükkavad alati tema ambrasuurile. Riigile kuulub 34% Estonian Airi aktsiatest, seega on tegu vaid kolmandiku ulatuses rahvusliku lennukompaniiga. Midagi ei juhtuks, kui riik oma aktsiad maha müüks.

Autor: ÄP