Kui energiaga unistada, saavad unistused teoks

Mõned pealkirjad välisajakirjandusest aastatest 2007-2011: "Eestlaste viimaste aastate iibekasv annab lääneriikidele silmad ette", "Eesti tunnistati ELi kõige külalislahkemaks maaks", "Eestlaste võetud patentide arv näitab haridusinvesteeringute tähtsust", "Eesti täidab ELis kõige paremini eurokriteeriume", "Balti riigid pühenduvad ühiselt rahvusvahelise turvalisuse tagamisele", "Venemaaga sõlmitud piirilepe näitab Eesti tarmukat välispoliitikat, "Eesti kultuurirahvas toob auhindu koju nii idast kui ka läänest".

President peab suutma panna rahvast unistama. Mina usun, et kui ikka piisava energiaga unistada, siis need unistused saavad tänu pingutustele ka teoks. Unistused on ju nagu eesmärgid - neis peab olema midagi mõõdetavat, midagi elulähedast ja inimlikku. Püüan suurt pilti avada mõnede eredamate ja innustavamate detailide kaudu, erinevatest valdkondadest.

Liiga lihtne oleks tõstatada küsimus, mida peaks Eesti tegema, et ta oleks viie aasta pärast palju jõukam kui täna. Jõukus ei seisne ju ainuüksi rahas, materiaalsetes asjades, mille poole me justkui püüdleme.

Ja kui me oleme selle saavutanud, siis avastame järsku, et palju tähtsamaks osutub meile keskkond, kus me tegutseme, ja inimesed, kellega me tegutseme. Visioon peab olema elu edasiviiv. Särav. Liikumapanev. Heas mõttes ka rabav - on see tõesti võimalik? Eesti õnnetus on, et nõukogude kord raius meie juured läbi - peaaegu surmavalt, identiteedi ja järjepidevuse mõistes. Ja kuigi nad olid ennegi nõrgad ja kannatada saanud (küll sakslaste, küll taanlaste, küll rootslaste, küll venelaste käe, mõõga ja piitsa läbi), saavutas see kord oma eesmärgi paremini kui kunagi varem - kristlikust rahvast sai ateistlik rahvas, kes ei osanud järsku ennast määratleda, käituda ja olla. Uus eneseotsimine on aga valusam ja nõuab lisaks vaevale ka aega.

Eestis võiks viie aasta pärast sündida kaks korda rohkem lapsi. Täna sünnib 13 000 last aastas, siis võiks sündida vähemalt 26 000 last. Et 1989. aasta tipp-saavutus oli 25 000 last, siis polegi see utoopia. Lapsed sünnivad armastusest, kuid sageli on lisatingimuseks majanduslik heaolu. Pikemas perspektiivis on aga need põlvkonnad, kus on sündinud rohkem lapsi, ka riigi majandusliku stabiilsuse ja õitsengu alustalad.

Üks detail, mis Eestit võiks eelkõige Euroopas iseloomustada, on külalislahkus. Ma pean silmas üldinimlikku hoolivust nende inimeste suhtes, kes ei ole päris omad. Et Eestisse oleks põhjust tulla ja siin olla, meie imelühikesele suvele vaatamata - et oleks mugav, turvaline, põnev. Alates huvituristidest ja lõpetades liikmesriike ühendavate konverentside külalistega. Need, kes siin on juba korra käinud, viivad Eesti Euroopasse.

Innovatsioonist ei saa mööda minna. Maailmas peetakse reitingutabelit selle kohta, millistes riikides võetakse kõige rohkem patente. Seda juhivad USA, Jaapan, Lõuna-Korea, Saksamaa ja ka Venemaa. Mulle meeldiks väga, kui selles tabelis asuks Eesti kohal, mis vääriks rahvusvahelises pressis ära trükkimist. See oleks konkreetne asi, mille järgi me saame oma leidlikkust ja avastamissoovi mõõta. Eurole üleminekul peaks Eesti hiilgama selle poolest, et suudab kõiki kriteeriume täita ka pärast üleminekut. Küsimus pole ju ainult selles, kuidas ruttu sisse saada, vaid ka selles, kuidas väärikalt sees olla. Mitmel tänasel euromaal on kriteeriumide täitmisega tõsiseid probleeme. Eesti ei tohiks selliste maade hulka sattuda. Au ja väärikuse küsimus.

Rahvusvahelise, täpsemalt piirkondliku koostöö tõhususest sõltub Eesti rahvusvaheline tõsiseltvõetavus. Eesti, Läti ja Leedu on ühtlasi ELi piiririigid ja küllap on siin tera, kuidas Eesti kaitsevõime parandamist lihvida käsikäes lähinaabritega. ELi sees tundub meie poliitiline konkureerimine sama narr, kui kaks Eesti maavanemat kemplevad omavahel, kumb neist paistab Toompealt vaadates tähtsamana.

Kokkuvõtvalt näeksin viie aasta perspektiivis Eestile veel kahte detailset unistust: Eesti-Vene piirilepet (olgem ausad, ega keegi seda meie eest sõlmima hakka) ja Eesti kultuuri süsteemset viimist välismaale. Nii Moskvasse kui ka Pariisi, nii Riiga kui ka Viini. Mida laiahaardelisemalt, seda parem. Vabaks end laulsime, laulame siis sellest.

Autor: Laine Jänes