Kui kõht täis, siis mold ümber

Kas nõukaaegseid ehitajaid-montaažnikke-välitöömehi saab võrrelda tänapäevastega? Ei, kaugeltki mitte. Juba üksnes seepärast, et toona reede pärastlõunal enam tööd ei tehtud ja esmaspäeval ka enne lõunat ei alustatud. Aega sisustati olulisemaga ehitusel: soojakus istudes õlle, "peedi" ja turakamänguga.

Nüüd on töölised kell kaheksa hommikul kohal, venitavad tunked selga ja juba kell pool üheksa võib töö alata. Objektil tööajal enam ei jooda, isegi õlut mitte. Kardetakse. Üldjuhul. Isegi kui mõni tööline salaja kulistab, on see erand, mitte nagu nõukaajal - seadus.

Tehnika on edasi arenenud. Töömasinad plingivad tagurdades tulesid, annavad isegi perioodilist sumedat helisignaali - kes niisugust asja ennevanasti nägi? Siis vaatasid ise, kuidas töömasina eest ära hüpatud said.

Kaevatav objekt nagu auk või kraav ümbritsetakse nüüd õhtul silmatorkavate lintidega nagu kuritööpaik, et kaugelt näha oleks. Omal ajal oli sinu oma mure, kas märkasid lahtist kanalisatsioonikaevu või mitte.

Või üleskaevatud ala asfalteerimine. Tänapäeval teine firma, kes esimese pandud asfaldi üles kaevab, asfaldi ka üldjuhul taastab. See oli nõukaajal ennekuulmatu: õigus oli üleskaevajatel kui ootamatult kerkinud probleemi likvideerijatel. Väga tihti eile asfalteeriti ja täna tuldi suruõhuvasaraga täristama. Tööjõud, materjalid, aeg olid odavad.

Veel on tänapäeva töölistel kenad firmalogoga tunked seljas ja tihti ka kiivrid peas. Näha kohe, milline firma töid teostab. Vanasti ei teadnud keegi, mis "Sahib-Prom" tegutseb. Aga milles siis point on? Kohe tuleb. Nõukaajal sõid välitöölised sööklas: kui omal jalal oli kauge minna, viis ettevõtte buss kohale. Töölistele võis söök olla ka odavam kui muidu linnarahvale, rääkimata firma oma töölissööklatest.

Nüüd seda luksust enam pole: lõunasöök, selle hind, kogus, kalorsus, aeg on sinu oma, mitte enam "Sahib-Promi" mure. Katsu ise hakkama saada.

See-eest on kauplusi-kaubanduskeskusi-hamburgeriputkasid rohkem kui toona sööklaid - töölised teevad treti marketisse ja tulevad head-paremat täis kilekotiga objektile tagasi. Algab asjalik väliõhueine. Ja tühjad plastpudelid, fooliumkarbid sousti ja kartuli alt, krõpsukotid ja jäätisepaberid lendavad vasakule ja paremale. Sest oskustöölise tööaeg on ju kallis, see pole mõeldud rämpsu kokkukorjamiseks. Ütlevad ju tänapäeva teoreetikudki, et iga inimene tehku oma põhitööd, milles tema efektiivsus on suurim.

Niisugustel puhkudel meenub mulle ikka minu õppejõu remark pärast komandeeringut ühte Ladina-Ameerika riiki: insener oli seal nii kõva sõna, et kui tal pliiats juhtus maha kukkuma, ei tohtinud ta ise seda üles võtta, vaid see oli koristaja ülesanne. Vaat nii kallis oli inseneri tööaeg.

Seega, piinlik peaks olema meie oskustöömeeste kallal nuriseda, prahi mahaloopijatele tuti-tuti teha. Pealegi kannab tuul prahi varem või hiljem minema.

PS. Ei hakka räpakalt tegutsenud ehitus- ja montaažifirmat nimetama, kuna siis ülejäänud firmad ohkaksid kergendatult: meil on asjad korras. Ei ole korras, seltsimehed brigadirid!

Autor: Mati Feldmann