Esimesed Tartu maalimagistrandid

Vastavalt valgustusajastu ideaalile - igakülgselt haritud inimese kasvatamises oli kunstil eriline kaal - alustas taasavatud Tartu Ülikooli juures 1803. aastal tegevust joonistuskool Karl August Senffi juhtimisel.

Maalikunstikõrgharidus Tartus taastati laulva revolutsiooni kõrghetkil kaheksakümnendate lõpul esialgu tollase ERKI filiaalina, hiljem ülikooli kunstide osakonna tiiva all, jutustab maaliosakonna juhataja professor Jaan Elken.

"1997. aasta suvel otsustasin Tartu ülikooli filosoofiateaduskonna tollase dekaani professor Jaan Rossi ettepanekul kandideerida avatava maalikunsti õppetooli esimeseks professoriks. Nüüd on õnneks vist kõigi teadvusse jõudnud seisukoht, et kunstiharidust ühte punkti kokku vedada ei ole isegi Eesti-suuruses väikeriigis mõttekas. Vastupidi, kahe keskuse olemasolu on eriala kestmiseks ja loomingulise diskursuse ülalpidamiseks just hea. Tartu Ülikooli vaimne kapital just kunstisemiootika ja teiste humanitaarainete ploki osas on suur eelis. Puhtalt erialaainete kõrval õpivad meie üliõpilased ka arvutidisaini, 3D-kujundust, graafika tehnikaid ja palju muud. Ülikooli poolt vaadates - praegused 3+2 õppekavad loovad paljudele võimaluse maalikunstist endale kõrvaleriala luua, vaatame sellele küllaltki heatahtlikult, teistelt erialadelt ületulijad on osutunud tihti meie edukateks lõpetajateks. Kunstnikuamet ei paku hetkel Eestis mingeid sotsiaalseid garantiisid, puudub ju elementaarne, kultuuriministeeriumist lähtuv riiklik tellimus. Hoopis noorte jätkuv kunstihuvi on see, mis on meie viimaste aastate lõputööde kvaliteedi viinud selleni, et ka 2006. aasta bakalaureusekomisjoni liikmed Mari Roosvalt, Harry Liivrand, Kaido Ole jt tunnistasid "maavõistluslikku kõrgvormi", kui just peab Tallinnaga võrdlema," arutleb professor Elken.

"Eda Lõhmus on kunstnikuna peaaegu et õpilasformaadi läbinud, jõudes bakalaureusetasandi ja magistrantuuri vahel muu hulgas isikunäitusteni Tartu Kunstimuuseumis, Tallinna Kunstihoone KU Galeriis. Tema hapra pinnagraafikaga, kuid emotsionaalselt tugevatel allhoovustel põhinevad monokroomid on pälvinud ka tippkriitika tähelepanu," tutvustab Elken.

Eda Lõhmust julgustas kunsti õppima füüsika-matemaatikadoktorist isa, Tartu on tema jaoks ideaalne koht, kus olla ja õppida. Ülikooli lõpetamise ja magistrantuuri vahel tegutses Eda kolm aastat vabakutselisena. See aeg näitas, et ainult kunstile pühendunud noorel maalijal tuleb oma põhimõttekindluse nimel palju ohverdada, aga kuna ta valis mittematerialistliku elustiili, siis on ta palju näitusi teinud ja väga põhjalikult nendeks ette valmistanud. Näiteks KU Galerii väljapanekuks maalis ta pilte poolteist aastat. Korralikult läbimaalitud näitusetöid saatis menu.

"Praegu magistrantuuris õppides on minu jaoks ideaalne aeg - ateljee ja modellid ja Tartu on nii tore ja armas. Teen mõnuga järgmisteks näitusteks pilte," ütleb Eda Lõhmus

"Helina Loidi taandatud koloriidiga hiigelformaadis aktimaalid esindaksid nagu jahedamat, intellektuaalsemat loojatüüpi. Teine suund tema loomingus on rustikaalsed ja brutaalsed, otsekui šlakise pinnaga mustjas-punased abstraktsioonid. Kokku on mulje noorest loojast otsekui pluss-miinuse esinemine samas kaadris, hõõguv laava ookeanis. Formaatide suurus otsekui viiks ka vaatajale kanduvad emotsioonid valdavateks ja absoluutseteks," kommenteerib Elken.

Helina Loid on neljast magistrandist noorim. Kohe pärast Raatuse gümnaasiumi lõpetamist astus ta ülikooli maaliosakonda, seejärel omandas samas kunstiõpetaja kutse ja nüüd täiendab end maali alal. "Kuna olin nii noor, siis pidin palju rohkem pingutama, et kogenud kursusekaaslastega sammu pidada. Algul oli raske," meenutab Helina Loid. "Maalimise kõrval olid huvitavad ka skulptuur ja graafika, raskeim oli ehk joonistamine," tunnistab ta nüüd. "Mulle meeldib nii ekspressiivne kui ka realistlik laad ja nende ühendus tundub veel kõige huvitavam. Kasutan jõulisi toone, sest suur pind tahab niisuguseid värve. Mind paelub inimene ja kõige rohkem tahangi inimesi lõuendeile jäädvustada."

"Maris Palgi "keeruliste süžeedega lihtsad lood" on näiliselt argipildistused, eripäraseks muutuvad nad Palgi võime läbi kriipivaid koloriite tabada. Palgi on ka osava sulega kunstist kirjutaja ning erinevate kunstisündmuste käivitaja ja promootor. Näis, kas korraldaja-kriitik leiab kooskõla kunstnik-suverääniga või saame tulevikus rääkida hoopis fantastilisest kunstiõpetajast," mõtiskleb professor.

Praegu töötabki Maris Palgi käsitöö- ja kunstiõpetajana Sillaotsa põhikoolis. "Õpetajatöö on küll väsitav, aga see on ainuke amet, mis võimaldab mul maalida," räägib ta. Palgi maalib kiiresti ja intensiivselt, aga enne kui ta molberti juurde asub, mõtleb ta maali kontseptsiooni üle kaua. "Mul on vaja kahte kuud, kavandan, teen fotosid, sest ma pean teadma täpselt, mida ma tegema hakkan. Olen ka teistmoodi proovinud - hakkasin lihtsalt tööga peale, aga ma ei saanud maaliga hakkama. Lõpuks pidin ikkagi mingi mõtlemisaja võtma. Pühendumus on piltides nähtav, vaataja tajub, kas kunstnik on sinna panustanud või mitte."

"Peeter Krosmann on hea joonistaja ja osava käega etüüdide maalija, kes kõik silmaga nähtava ilu ja harmoonia kaanonite alusel lõuendile jäädvustab. Kas tänapäeva topeltkodeeritud kunstimänge harrastavas näitusepildis sellest piisab, jääb vaataja ja tuleviku otsustada. Positiivne maailmanägemine ei saa ju miinus olla, näib ta tahtvat meile öelda," arutleb õpetaja Jaan Elken.

Peeter Krosmann on värvika elukäiguga. Enne ülikooli astumist käis ta mitu aastat Konrad Mäe nimelises maalistuudios, kus Kaja Kärneri ja Heldur Viirese käe all sai pildi "tegemine" selgeks. Vahepeal proovis ta kätt hambatehnikuna ja palkmajaarhitektina, siis otsustas maalikunsti kõrgkoolis tudeerida. Nüüd peab ta mõnda aega ka Tartu Kunstikoolis õpetajaametit "Mulle õpetamine istub. Praegu õpetan koomiksit, illustratsiooni ja maali. Aga magistrantuuris ma õpin ja maalin ja ühendan neid tegevusi omavahel. Meil on siin ju modellid ja õppejõud ja siin saan anda viimase tõuke ning siis veel korra proovida hüpata üle oma varju ja iseend veel kord kätte saada," vaeb Peeter Krosmann.

"Mulle meeldiks maalida selliseid pilte, et kui inimene need endale koju viib, siis pilt elab seal edasi. Sõltuvalt valgusest ja vaataja meeleolust see pilt muutub ehk elab. Selle poole ma püüdlen," kinnitab ta.

Fotod: Meeli Küttim, Julia-Maria Linna

Autor: Tiina Kolk