Üle poole sajandi ühel töökohal

Tänapäeval nii loomulikuna tunduva karjääriredelil turnimise ja uute väljakutsete otsimise taustal on pisut kummaline kohtuda inimesega, kes suutnud ühes ettevõttes edukalt tööd teha viiskümmend kuus aastat.

Olev Pruuden on aga just selline inimene. Vaatmata sellele, et ta tähistas hiljuti oma kaheksakümnendat sünnipäeva, on ta endiselt muretsemas selle pärast, et vabriku töö tehniliselt laabuks.

Eelkõige see, et tööd tuleb teha põhjalikkusega, mitte libiseda probleemidest üle, vaid uurida nende põhjuseid ja nad lahendada. Huvi teadmiste vastu on mind alati tõmmanud, samuti soov ennast täiendada. Iga uut tööpäeva tuleb võtta nagu uut töökohta, seda enam, et suures vabrikus kerkis iga päev üha uusi lahendamist vajavaid probleeme. Töö ei tohi muutuda rutiiniks, mis tänapäeval sagedaseks kohavahetuse põhjuseks on.

Alustasin tööd insener-energeetikuna, hiljem on tulnud täita peaenergeetiku ja soojamajanduse osakonna juhataja kohustusi. Energeetiku vastutusala oli ja on praegugi suhteliselt lai, hõlmates ta nii gaasi- ja elektrivarustust, kütet, ventilatsiooni ning muid tehnilisi kommunikatsioone. Alguses oli kõik suhteliselt võõras ja nii tuli teha sageli ka pikki tööpäevi, või siis tulla probleeme lahendama ka öötundidel, aga kogemuste kasvades laabus seegi.

Klaasivabriku töös oli väga oluline, et elektrivarustus ei katkeks, kui seda juhtus kauemaks kui kümme minutit, oli juba tegu tõsise avariiga. Selle vältimiseks pidi ideaalses korras olema meie oma jõujaam, mida katkestuste ajal kasutada sai.

Viiekümnendatel tuli seda tihti ette. Veel mäletan, et siis oli ka mingi kummaline energiasäästmiskava, mille kohaselt lülitati ühel nädalapäeval mingis Tallinna piirkonnas elekter välja. Koplis oli selleks neljapäev. Siis säras klaasivabrik ainukesena nagu jõulupuu keset pimedust.

Loomulikult, tuli kombineerida ja otsida sobivaid lahendusi. Käia mööda Venemaa klaasitehaseid ja asutusi, et saada seda või teist vajalikku materjali ning seadmeid. Varustajad toona muud ei teinudki kui sõitsid vajaliku kauba otsinguil mööda suurt kodumaad ringi. 1982 osteti Nõukogude Liitu kolm Saksa päritolu automaatset klaasiliini, ühe neist sai ka Tarbeklaasi tehas.

Kui teised liinid suutsid Venemaal vastu pidada vastavalt üks ja kolm aastat, siis meie liin töötas edukalt kümme aastat ja seiskus vaid nõudluse vähesuse tõttu. See ju näitab selgelt, kui hoolsalt meil oma tehnikat hooldati ja hoiti.

Ilmselt oli selleks tehase südameks olnud gaasigeneraatorjaama töö korraldamine ja täiustamine. Nimelt said toonased klaasisulatusahjud köetuks kivisöest saadava gaasi abil. Hiljem mindi üle masuudiküttele ja siis uuesti tagasi juba maagaasi juurde. Masuudiküte nõudis suuri mahuteid, nii ehitatigi kaks maa-alust mahutit suurusega 200 ja 300 kuupmeetrit.

Esimese mahuti ehitamiseks ei jätkunud metalli ja nii tehti see algselt paekivist. Tänapäeva keskkonnanormide juures oleks see loomulikult ennekuulmatu. Samuti oli palju tegemist tehaseruumidesse korralikult toimiva ventilatsiooni paigaldamisel.

Tehase hiilgeaegadel töötas siin ligi kaheksasada viiskümmend inimest, tänaseks on see arv jäänud aga alla viiekümne. Direktorite loetelu aga ulatub kindlasti teise kümnesse. Enamik neist oli ametis vaid 2-3 aastat või vähemgi, vaid Tõnu Roondi oli ametis kuus aastat.

Ega neist suurt õpetajat polnud, tihti olid lihtsalt sellele kohale upitatud mehed, kes klaasitootmisest suurt midagi ei teadnud. Nii tuli vajalikud otsused ikka endal vastu võtta. Kolleegidega on aga nii mõnestki kitsaskohast ja probleemist jagu saadud.

Viiekümnendatel oli söegeneraatori tarbeks sütt kühveldamas ka mitmekordne olümpiavõitja Kristjan Palusalu. Tema tuli siis jutuga, et tehtagu temale tavalisest kaks korda suurem kühvel, pole temal aega sellise pisikese labidaga vehkida. Kühvel talle tehti ja kui teistel kulus normi täis saamiseks 6-7 tundi, siis Palusalul oli sama töö kolme tunniga tehtud.

Teine juhus oli selline, et kuna omal ajal hakati meil ka klaasist piimapudeleid tootma, siis tihti näpati neid ja viidi uutena taarapunkti. Kord pesin kodus piimapudelid korralikult ära ja viisin taarasse, seal sain aga vastuvõtjalt riielda, et mis te tassite neist uutest pudelitest otse tehasest siia. Sellepeale vihastasin ja jätsin järgmisel korral pudelid hoopiski pesemata.

Tahaks öelda seda, mida olen järginud enda ettevõtmistes. Teadmiste pidev täiendamine ja ajapikku kasvavad kogemused on selle aluseks, et kerkivad probleemid kiirelt ja põhjalikult lahendatud saavad. Poolikuid lahendusi ei tohiks endale ja teistele lubada, sest nii jäävad need veel kauaks kummitama.

Ei, seda veel mitte. Eks minu vanuses hoiavad uued tööd ja tegemised keha ja vaimu virgena. Jätkan kindlasti, kuniks jaksu jagub.

Mäletan, et kui ma kuuekümnendatel Tarbeklaasi tulin, siis oli tunne, et Olev Pruudenil puhkamiseks aega polnudki. Alati, kui juhtusin tööle tulema, oli ka tema kohal, olgu see siis päevane või öine vahetus.

Ta on suurepärane inimene, kes on kogu aeg olnud piinlikult nõudlik nii enda kui ka teiste töö suhtes.

Olev Pruuden on olnud suurepärane õpetaja, kes armastab korda ja täpsust. Oma tööalased kogemused on ta arhiveerinud, nii on kõigil võimalik saada vastuseid paljudele tehnilistele küsimustele.

Vaatama vanusele on tal säilinud nooruslikkus ning huvi tänapäevase tehnoloogia vastu.