Vundament tuleb korralikult soojustada

Ehitiste eri osade soojustamiseks kasutatakse mitmeid isolatsioonimaterjale. Hinna ja kvaliteedi suhte poolest on üks efektiivsemaid vahtpolüstüreen, rahvakeeli tuntud ka kui penoplast, vahtplast, (vaht)polüstürool jne. Tihtilugu kohtame eri allikates selle materjali kohta veel tähekombinatsiooni EPS.

EPS on paisutatud polüstüreengraanulite liimumise tulemusena tekkiv materjal, milles soojust isoleerib kinnises kärgstruktuuris püsiv liikumatu õhk. Tooraineks on 1-2 mm suurused polüstüreenigraanulid, mida kuuma veeauru abil paisutatakse. EPS-isolatsioonimaterjalis on vaid 2% polüstüreenplasti ning ülejäänud 98% on puhas õhk. Kinnine kärgstruktuur tagab, et materjal ei ima vett ning on suure koormustaluvusega. Tänu sellele on ka toodete kasutusvaldkond väga lai.

Kuna materjal ei sisalda hallitavaid ega mädanevaid komponente, nendest ei eraldu tervisele ega keskkonnale kahjulikke aineid, nad on tolmuvabad ega ärrita nahka, kasutatakse neid paljudes riikides ka toiduainete pakkematerjalina.

EPSi kasutamisel ehitusisolatsioonimaterjalina väheneb hoones õige kliima hoidmiseks vaja mineva energia hulk. Tinglikult võib öelda, et iga õlikilo kohta, mida kasutatakse EPS-isolatsioonimaterjali tootmiseks, saavutatakse keskmiselt 200 kg õli kokkuhoid ehitise eluajal - umbes 50 aasta jooksul. Väiksem energiakulu tähendab omakorda väiksemat CO2-saastet.

On väidetud, et niisketes oludes sobib vundamentide, soklite ning pinnase isoleerimiseks vaid ekstrudeerimismeetodil valmistatud XPS-materjal (nn sinine soojustus). Võrdlevad veeimavuse katsed näitavad, et ka kõige raskemates ja niiskemates tingimustes ning pikaajalises otseses kontaktis pinnasega ei tõuse kõige tavalisema EPS-isolatsioonimaterjali veeimavus üle 5 mahuprotsendi.

Kuid on olemas ka vastava tüübiheakskiiduga EPS-isolatsioonimaterjalid, mis on välja töötatud spetsiaalselt vundamentide, keldri välisseinte, soklite, alusmüüride ning mitmesuguste maasiseste ehitiste isoleerimiseks. Need on mõeldud paigaldamiseks otseses kontaktis pinnasega. Kui hoone all ja ümber on rajatud nõuetekohane drenaaž, siis ei ole tarvis täiendavat hüdroisolatsiooni paigaldada.

Nende toodete veeimavus ei tõuse ka kõige niiskemates tingimustes ja pikaajalisel kokkupuutel veega üle 2 mahuprotsendi. Materjal säilitab oma soojapidavuslikud omadused ka kümnete aastate pärast. See spetsiaalne nn külmakerkeisolatsioonimaterjal valmistatakse pidevtootmismeetodil ja teistsugusest toormest.

Materjal erineb tavalistest EPS-isolatsioonimaterjalidest oma eriliselt kinnise kärgstruktuuri poolest, mis annab tootele suurema koormustaluvuse ja väiksema veeimavuse.

Vundament on ehitise kõige tähtsam osa. Seda tuleb kaitsta nii, et vundamendialuse maa külmumine ehitist ei kahjustaks.

Puudulik või valesti tehtud külmaisolatsioon võib põhjustada raskesti kõrvaldatavaid ning rahaliselt kulukaid kahjustusi ning kokkuvõttes kahandab maja väärtust. Külmuva pinnase puhul tuleb alati kasutada külmakerkeiso-latsioonimaterjale. Külmakerkeisolatsiooni- toodete kvaliteedile tuleb pöörata erilist tähelepanu, sest vundament peab vastu pidama kogu ehitise kasutusea.

Hoone aluse, sealhulgas kogu aluspõranda soojusisolatsioon tuleb projekteerida koos vundamendi külmakerkeisolatsiooniga ja paigaldada nii, et külmumiskahjustused oleksid välditud.

Autor: Timo Riismaa