Kaasaegne 'Abieluveksel'

Teater "Vanemuise" väikeses majas etenduva Rossini koomilise ooperi "Abieluveksel" vaatamine tõi pähe vastakaid mõtteid. Pea kakssada aastat tagasi esietendunud ooperile oli lavastaja Taisto Noor lavastuslike lahendustega andnud kaasaegse näo.

Käsiteldava teema aktuaalsus pole kuhugi kadunud: noored armastajad armastavad samamoodi ju ka tänapäeval. Kuna Rossini oli "Abieluveksli" kirjutamise ajal vaevalt 18aastane, oli teoses mõndagi ajatult kelmikat ja noortepärast.

Lavastajapoolne panus ehk siis tegevuse sulandamine kaasaega (peigmehe nimetamine boyfriend'iks, mobiiltelefoniduett, lavakujunduse varjamatu funktsionaalsus) andis etenduse toimumispaigale palju avarama mõõtme kui pelk lava või saal. Toimuva nautimiseks ei olnud vaja oma harjumuspärast isiklikku maailma teatri ukse taha jätta, vaid selle sai mugavalt kaasa võtta, kuna see harmoneerus sundimatult laval toimuvaga.

Lavastus asetus tänapäevase vaataja igapäevasele argielule nii lähedale, et mõjus nauditava flirdina vaatajate-kuulajate ning noorte ooperinäitlejate vahel. Lavastaja käsitlus tõi esile inimloomuse koomilised küljed, osutades nende muutumatusele.

Vaatajad, kes oleksid pidanud au sees Rossini-aegset "kostüümidraamadele" sarnanevat lähenemist, siit seda mõistagi ei leidnud. Kuigi sisulisi muudatusi polnud, erines etendus originaalist märgatavalt.

Etendus toimus samavõrd saalis kui laval. Lauljate mängumaa oli laiendatud saali, aeg-ajalt jalutas "laulmisest puhkav" tegelaskuju saalis, nn lavatöölised hõikusid omavahel ja nihutasid stseenide vahel "mööblit".

Rääkides Taisto Noore loodud lavastuslikust maastikust, võib öelda, et dogmade murdmine mõjus ääretult värskendavalt. Stseenide avatus ja teatav visandlikkus tekitas veendumuse, et ka klassikaline teos võib saada uue ja mitte sugugi vähemväärika elu.

"Abieluvekslit" vaadates tekkis tunne, et just nooremat publikut arvestades poleks paha mõte selliseid lavastusi rohkemgi teha. Niisugune lähenemine ei lase klassikal mõjuda elukaugena, elitaarsena ja väljaspool "tegelikku" maailma eksisteerivana.

Hingelt noorele inimesele on "Abieluveksli" lavastuskäsitlus nauditav, kuid klassikalist esteetikat jumaldavatele ooperihuvilisele võib Taisto Noore materjalikäsitlus tunduda piirnevat kitšimaigulise pühaduseteotusega.

Autor: Andrus Tins