Pärandus järeltulevatele põlvedele - prügi

Siiski leidub ka meil üha rohkem inimesi, kes mähet lapse pepu ümber pannes oskavad mõelda, et see mugav asjake laguneb 500 aastat ja elab üle nii selle beebi kui ka veel mitu põlvkonda järeltulijaid. Inimesi, kes õudusega vaatavad iga päev järjekindlalt kuhjani täis saavat prügikotti ja mõtlevad, mis neist jäätmetest küll edasi saab ja kas üldse midagi saab.

Tallinna Ülikooli personalijuht Epp Eelmaa hakkas säästvale eluviisile mõtlema pärast esimest reisi Kagu-Aasiasse. Koos abikaasaga on nad nüüd juba kümmekond aastat enne jõule sinna kanti talvepuhkust veetma sõitnud. "Meil on siin samal ajal suur tarbimispidu, aga seal on teine usk ning ajaarvamine, inimesed väga vaesed ja neile piisab vähesest. Soojas kliimas muidugi polegi palju vaja," räägib Epp. "Alati, kui ma sealt tagasi tulen, siis kaks-kolm kuud ei käi üldse poes, toidupood välja arvatud. Ja igal aastal võtan ka reisile kaasa üha vähem asju."

Kuigi aasialased ei koorma end asjadega, torkas Epule silma suur keskkonna reostamine olmeprügiga. "Kagu-Aasia maades kasutatakse tohutult kilekotte, isegi kohv pannakse sulle väiksesse tugevasse kilekotti," kirjeldab Epp. "Ja siis need muidugi vedelevad igal pool ja lendavad tuulega ringi."

Oma elukohas pole Epp klaasi tarvis eraldi konteinereid veel märganud, aga paberi jaoks juba on. Kuusalu vallas, kus asub pere maakodu, on keskuses ja isegi metsateel konteinerid eri sorti taara ja prügi jaoks ning neid lisandub iga aastaga. Kui prügist vabanemine teha võimalikult mugavaks, ehk hakkavad siis ka inimesed kiiremini keskkonnasõbralikumalt käituma, usub Epp. Taarat Epp ise kogumispunkti ei vii: "Panen maksumärgiga pakendid eraldi kotis prügikasti kõrvale ja enne kui jõuan selja pöörata, kasvab nagu maa alt mees, kes selle ära võtab."

Säästliku mõtteviisi tuhinas üritab Epp võimalikult palju prügi kodus ära sorteerida, aga selle käigus tekib tal ka palju küsimusi. Kas on üldse mõtet ise sorteerida, kui seda kusagil niikuinii tehakse? Kas panna kaanega purkidele plekist kaaned peale või on need hoopis eraldi prügi? Kas purkide-karpide pesemisele kuluv vesi ei ole kokkuvõttes kallim kui taara otse prügikotti lennutada? Mida teha plastist šampoonipudelite ja muude totsikutega? Keeratava kaanega purke on Epp hoidiste tegemise ajal tuttavatele jaganud, ajalehed paneb ta enne tavalisse konteinerisse viimist kilekotti - ei saa vähemalt mustaks. Lisaks kogub ta eraldi kokku kobedamad plastkarbid, kuhu kulinaarialetis toitu pakitakse. Osa neist kulub ehk ära marjade jms sügavkülmas hoidistamisel, aga mitte kõik.

"Pereliikmed küsivadki tihti naljaga pooleks, kas selle karbi või pudeli võib ära visata või kuulub säilitamisele," tunnistab Epp, aga juba on neilgi harjumus paber ja taara eraldi kotti panna ning mõni valmispandud pakk taaskasutuskeskusse kohale toimetada. Kohati tundub Epule, et prügi sorteerimine on oluline eelkõige enese sisetundele. "Alati pole ma kindel, kas sellest keskkonnale mingit kasu on, aga mulle on oluline oma mugavustsoonist välja astuda," arutleb Epp.

Tööl süstib Epp säästlikku mõtteviisi ka kolleegidesse. Toimetab võimalikult palju arvutis, eelistab elektroonilist dokumendihaldust ja üritab prinditava paberi hulka viia miinimumini. Mittevajalikud paberid pannakse aga spetsiaalsesse kasti ning puhas pool kasutatakse märkmete tegemiseks ja mustandite väljaprintimiseks. Kahepoolselt kasutatud paberid söödetakse purustajasse. "Kõik teavad seda ja kui osakonda tuleb uus töötaja, öeldakse talle, et kui tahad olla juhile meelepärane, kasuta ka paberi teist poolt," naerab Epp.

Suur raiskamine on postkaste ummistavad ja ajalehtede-ajakirjade vahel olevad reklaamid ning suurfirmade kliendiajakirjad. "Meie perre tuli näiteks kaks sama panga kliendilehte," räägib Epp. "Helistasin neile mitu korda, enne kui suudeti kusagil andmebaasis vajalik muudatus teha. Ja ühe kaubaketi püsikliendi kataloogi tuli meile vahepeal isegi kolm tükki. Igaüks eraldi ümbrikus. Niisugust kraami võiks postiga ja paberil saata ainult soovijaile, internet on ju ka olemas."

Üle jäävatele asjadele, nagu rõivad, jalatsid, raamatud või majapidamistarbed, on Epul nurgas suur kast. Kui täis saab, viib ta selle kas Taaskasutuskeskusse või MTÜ Hea Tegu kesklinnas asuvasse poodi. Igale asjale on kusagil omanik, usub Epp. Ta on ka ise ostnud second-hand-poodidest rõivaid ning ilusaid vanu nõusid ja pudeleid.

Kuigi oma jäätmete prügikasti viimine peaks olema enesestmõistetav, leidub küllalt inimesi, kes viivad oma sodi veoautodega metsa alla ja isegi väga raskesti ligipääsetavatesse kohtadesse. Eelmisel suvel avastas keegi Epu maakodu lähedal väikese metsatee kui hea prügiladustamise paiga. Reedeti sõitis Epp maale, pani dressid selga, võttis käru ning läks võõrast prahti koristama ja sorteerima. "Need on inimesed, kellel on piisavalt raha auto, bensiini ja ühekordsete mähkmete jaoks! Inimesed meie keskelt, ja kodus on neil ilmselt kõik laitmatult korras," kurjustab Epp.

Kogu selle sorteerimise asemel oleks tõhusam üldse vähem asju osta, tunnistab Epp. "Defitsiidi põlvkondadel polnud ju võimalust endale piisavalt ilusaid asju lubada, eks me üritame nüüd seda tagantjärele tasa teha," arutleb ta. "Samuti on sellest ajast jäänud varuks ostmise komme. Näiteks peab peab mul varuks olema ilusaid sukkpükse, kuigi ma kannan väga harva seelikut."

Suvel korraldas Epp vanalinna päevade ajal kasutatud asjade müügi Rohelisel turul: "Väga hästi läks, oli tohutult positiivne kogemus ja vastukaja. Tahan sellega kindlasti edasi tegeleda." Mis üle jäi, rändas taaskasutuskeskusse või jäi järgmist korda ootama. Näiteks ülikoolis toimub detsembris traditsiooniline jõulumüük ja sellel aastal katsetatakse esmakordselt ka sobivate kasutatud asjade müüki.

Kuna Epp elab ja töötab kesklinnas, piisab perele ühest autost. Umbes viis korda aastas tekib situatsioon, kus on vaja korraga kahte autot. "Kevaditi mõtlen vähemalt korra, et peaks ka teise auto hankima, aga siiani on ikka arukus võitnud - selle mõne korra võin ma ka taksoga sõita, kas või saja kilomeetri kaugusele, ja tuleb ikka odavam, kui iga kuu liisingut maksta, üksinda autos sõita ja keskkonda koormata."

Helen Noormets Taaskasutuskeskusest ütleb, et kui inimene hakkab säästlikult mõtlema, pööratakse kõigepealt tähelepanu prügile. "Aga see on tegelemine tagajärje, mitte põhjusega," juhib Helen tähelepanu. "Kõige tähtsam on püüda vältida prügi teket. Jäätmete ümbertöötlemine kulutab ju samuti ressursse."

Vahel tekitavad säästliku mõtteviisi pooldajad oma liiga radikaalsete soovitustega inimestes trotsi ja arusaamatust. "Pole mõtet nõuda väljaspool linna elavalt inimeselt ühistranspordi kasutamist, kui tema kodu juurde bussid ei sõidagi," tõdeb Helen. "Kindlasti ei soovita ma üldse mitte midagi osta, küll aga rohkem kaaluda, kas seda asja tegelikult ka vaja on."

Mida rohkem raha inimestel on, seda rohkem asju nad ostavad ja seda rohkem on asju, mis pole otseselt vajalikud. Tihtipeale viskame ära asju, mis on veel täiesti terved ja töökorras, aga moraalselt vananenud. Me võrdleme end teistega, kellel on juba moodsam mobiiltelefon, ka tootjad reklaamivad üha uusi mudeleid. Rääkimata kohutava kiirusega moepilti pööritavast rõivatööstusest.

Säästlik eluviis ei tähenda, et peaks käima takuses särgis ja viiskudes. Helen tunnistab, et mugavusele peaks küll natuke lõivu maksma, eriti suures ebasoosingus on kõik ühekordsed asjad: mähkmed, plastnõud, kilekotid. "Kuigi ma ei kujuta enam ette, et peseksin ja triigiksin taskurätte," tunnistab Helen.

Eesti inimene tekitab uuringute kohaselt keskmiselt 425 kg jäätmeid aastas. Oma ökoloogilise jalajälje suuruse poolest oleme maailmas juba 7. kohal ja siin pole kõrge koht sugugi positiivne. Oleme praegu mingil moel vaheetapis: võimalused meil juba on, aga vastutustunnet veel mitte eriti. Helen on aga veendunud, et eestlaste keskkonnateadlikkus areneb, nagu teistes riikides on varem toimunud. See tähendab, et peagi juurdub ka meil üha rohkem jäätmete sorteerimine. Kodudes leiavad endale koha eraldi kotid maksumärgiga taarale, klaaspurkidele, tetrapakenditele, paberile. Kõige olulisem on aga piirata prügi tekkimist, ohjeldades oma tarbimiskirge.

Kõigi uute asjade tootmiseks võetakse loodusest ressursse. Jäätmed, mis tekivad toote äraviskamisel, on suhteliselt väikesed, võrreldes sellega, kui palju jäätmeid tekitab toode enne seda. Toote ökoloogiline seljakott näitab, kui palju kulub tootele tema elukaare jooksul taastuvaid ja taastumatuid loodusvarasid, õhku, vett ning ka oma õigest paigast liigutatud pinnast. Sinna hulka kuuluvad toormaterjalile, tootmisele, turustamisele, kasutamisele ja transpordile kuluvad materjalid.

Mida suurem on ökoloogiline seljakott, seda suurem on selle toote tekitatud koormus keskkonnale. Ökoloogiline seljakott on oluliselt raskem kui toode ise. Kui loobume sellest tootest, jääb see hulk loodusvarasid kasutamata.

Reegel on, et jäätmed tuleb sorteerida nende tekkekohas. Nii et vastus on jah. Sorteeritud prügi tuleks aga viia spetsiaalsetesse kogumiskonteineritesse, mis on tavaliselt suuremate kaubakeskuste parklates, aga ka mujal. Spetsiaalsed konteinerid on paberile ja joogipakenditele: klaas, plast ja alumiinium. Need sorteeritakse hiljem veel omakorda, klaas näiteks ka värvi järgi.

Meie ise eriti prügi ei sorteeri, võtame välja ainult suuremad metallist ja puidust asjad. Prügi sorteeritakse Tallinna Jäätmete Sorteerimise Tehases. Kõik prügikoormad aga nende juurde ei jõua ja osa tuleb meile sorteerimata. Milline prügi sorteeritakse ja milline mitte, on täiesti juhuslik. Nii et tasub paber ja plast ikka ise õigesse konteinerisse toimetada. Meie poolt oleks palve vähem kilekotte kasutada, see on jube, kuidas need siin tuulega ringi lendavad. Ma käin ka ise juba aastaid riidest kotiga poes.

Fotod: Taaskasutuskeskus, Karl Eelmaa