Kotad ja hiiglaslikud tiraažid

Praegune ETV juhatuse esimees Ainar Ruussaar oli üks neist, kes üheksakümnendate algul kandis toonast suurmoodi - puukingi. Töötades Päevalehes reporterina, maandus ta ühel päeval hoogsalt toolile ja lennutas uhke kaarega puukingad jalast. Üks neist aga ei maandunud põrandale, vaid otse vastu arvutiekraani, lüües selle mõrasid täis. Arvutite ja sõiduautode hinnad olid siis üsna võrdsed…

Tänapäeval visataks selline masin prügikasti, kuid tolle rariteediga töötati edasi. Paar aastat hiljem olid aga arvutid juba tavaline töövahend. Kirjutusmasinad rändasid prügimäele, hiiglaslikud sulatina ladunud masinad muutusid vanarauaks.

Tehnoloogiahüpe Eestis juhtus tulema just õigel ajal ning sellised veidrad kombinatsioonid nagu elektrilise kirjutusmasina-arvuti ristsugutis jäid meil õnneks vahele.

Kuid toona pretsedenditud kuulutused, näiteks "30aastane masohhistlike kalduvusega mees soovib tutvuda endast vanema leediga", või "Noormees soovib tutvuda meestevahelisest intiimsuhetest teadliku ja praktilise kogemusega noormehega" muutusid kähku tavaliseks.

1991. aastal toimus ka esimene erastamine meediavallas, Postimehe töötajate firma ostis lehe riigilt välja. Sisuliselt muidugi polnudki riigil midagi müüa peale ühe päevinäinud Volga ja paari vana kirjutusmasina. Sest riiklike lehtede varustamissüsteem oli ammu kokku kukkunud ja leht oleks ammu pankrotis olnud, kui töötajad poleks ise ettevõtjaina tegutsema hakanud.

Ka polnud riigil midagi pistmist Postimehe kaubamärgiga, sest töötajad olid selle patenteerinud.

Sarnane lugu juhtus erastamisega mitmetes toimetustes ning annab põhjust tänini erastamis-ärastamisteemalisteks vaidlusteks. Aga riiklikes väljaannetes töötavad ajakirjanikud nägid selles võimalust lehe sõltumatus ja usaldusväärsus säilitada, et mitte sõltuda ühest ärimeeste grupist või erakonnast. Oht oli siis täiesti olemas, sest paljud poliitikud olid ilmutanud asja vastu elavat huvi. Aastal 1992 toimus veel kaks märkimisväärset meediasündmust: ajakirjanik Peeter Raidla asutas koos kolme mõttekaaslasega Hommikulehe, esimese erakapitalil põhineva päevalehe. Peatselt leiti sellele ka investor erapankuri Andres Bergmanni näol.

Pärast ebaõnnestunud katset erastada Rahva Hääl ühines Hommikuleht teiste Tallinna lehtedega Eesti Päevaleheks.

Rein Langi ja Hans H. Luige eestvõttel jõudis eetrisse Kuku raadio, mis kasvas vahepeal suureks raadiogrupiks ning jõudis otsapidi Eesti Meedia kontserni.

Just neil aastail panid Mart Kadastik ja Hans H. Luik aluse kahe suurima meediakontserni, Eesti Meedia ja Ekspress Grupi tekkele. Mõlemad tegid tol ajal elutähtsaid otsuseid ajalehtede trükibaasi ja levikanalite kindlustamiseks. Üksteise järel asutati-osteti uusi väljaandeid. Postimehe esimene pääsuke oli meelelahutuslisa Liivimaa Kroonika, mis hakkas ilmuma eraldi ajalehena.

Pärast krooni tulekut 1992 ja üldise hinnatõusu šokki hakkasid aga ilmnema esimesed märgid, et pidu ajakirjanike auulis hakkab lõppema.

Ajakirjanduse tarbimine vähenes pärast krooni tulekut totaalselt, kultuuriväljaandeil vähenesid tiraažid 1994. aastaks koguni 19(!) korda.

Oma osa oli ajakirjanduse hinnatõusul, mis ületas kolmekordselt üldist hinnatõusu.

Avaliku arvamuse uuringud hakkasid aasta aasta järel näitama üha suurenevat rahulolematust ajakirjandusega.

Ning meedia enam ei ühendanud, vaid pigem killustas rahvast.

Enam ei loetud-kuulatud-vaadatud paari üleriigilist kanalit, vaid iga huvigrupp hakkas tarbima oma väljaandeid.

Vaid veel korra pärast taasiseseisvumist tõi televisioon, kui presidendi uusaastakõne, parvlaeva Estonia hukk 1994. aasta sügisel ja Erki Noole 2000. aasta suvine kullavõit välja jätta, kogu Eesti rahva teleekraani taha kokku siis, kui teleekraanil "puhkes õide" kultuse mõõtmed omandanud seriaal "Metsik roos".