Kellel pangas enim võimu?

Kui veel 1990ndate aastate alguse Eestis oli kindlam raha sukasääres hoida, sest ei võinud ette teada, kas sinu vahendeid endale meelitav pank ka homme tegutseb, siis tänases Eestis deklareeritavat tulu teeniv kodanik ilmselt enam sularaha kilekotiga kaasas ei vea. Samas pani hiljutine juhtum mõtlema mitmele võimalusele. Esimese emotsioonina kindlasti pangavahetusele, ent kui asja laiemas plaanis vaadata, võib mõne teisegi panga infosüsteem ühel päeval ootamatult üles öelda.

Palju on nüüdseks pangakliente, kes oma kontoseisu ja raha liikumise kohta paberkandjal arvet peavad? Enamik seda ilmselt ei tee, aga infosüsteemide kokku kukkudes muutub keeruliseks isegi oma konto olemasolu tõestamine. Rääkimata sellest, et ka väärtpaberid on meil elektroonsed, kuigi nende nimes on sõna "paber".

Mis juhtub, kui andmed hävivad? Traditsioonilises finantsvahenduses on personalikulu üks suuremaid kuluallikaid, üha enam tuleb mõelda IT-kuludele ja nende süsteemide turvalisusele. Tahaks loota, et pankade ja kaubandus-teenindusasutuste esindajad neljapäevasest vahejuhtumist oma järeldused teevad ja klientidele alternatiivsed võimalused välja töötavad.

Mida rohkem infot on elektroonseis kanaleis, seda haavatavamad need on. Kelle käes on siis pangas võim? Kas tõesti on näiteks võimalik, et kraavi kaevav kopamees saab kaablit rikkudes peatada Baltimaade ühe olulisema finantsasutuse töö?