Pohlaku juhitav jalgpalliliit suurtes majandusraskustes

Aivar Pohlaku juhitaval Eesti Jalgpalli Liidul (EJL) oli eelmise aasta lõpuks kogunenud pangalaenude ja võlgade tagasimaksekohustusi suurusjärgus, mis ületab kolm korda liidu varasid. EJLi netovara on juba mitu aastat suures miinuses, 2006. aasta lõpu seisuga koguni 29,5 miljoni krooniga. Kohustused, millel pole erilist varalist katet, on kasvanud ligi 44 miljoni kroonini.

"Majandusettevõtte jaoks tähendaks see pankrotti," nentis EJLi juhatuse liige Indrek Käo, kes ei osanud aruandes sisalduvaid numbreid aga kommenteerida, sest teda pole juba viimased poolteist aastat juhatuse koosolekutele kutsutud.

Sama saatust jagavad ka juhatuse liikmed Andrus Kuusmann ja Eiki Nestor. "Me oleme dissidendid," naeris Nestor ning lisas, et ju siis ei soovita neid juhatuses näha. "Alguses paar korda käisin, need koosolekud ei möödunud just kõige sõbralikumas meeleolus, ja pärast enam ei kutsutud," rääkis Nestor.

Tema sõnul lõi EJLi juhatus kahte leeri 2005. aastal, kui osa juhatuse liikmeid avaldas rahulolematust Pohlaku juhtimisstiiliga ning nõudis selgust rahaasjades ja ühingu majandustegevuse korralikku auditeerimist. Meedias jalgapallisõjaks ristitud konflikt päädis toonase EJLi presidendi Indrek Kanniku lahkumisega.

"Esimene tõsiselt võetav audit tehtigi 2005. aasta kohta," ütles Nestor, lisades, et ei imesta eelmise aasta auditi tulemuste üle. Kuidas EJL eelmise aasta jooksul sellisesse seisu sattunud on, ei osanud ükski kolmest mehest info puudumise tõttu öelda.

EJLi 2007. aasta eelarve on 72,6 miljonit krooni, kus kirja pandud jooksvad tulud ja kulud klapivad kopika pealt. Küsimus, kas ja kuidas katab EJL oma võlad ja laenukohustused, jäi vastuseta, sest varem Äripäevas ilmunud artiklitele viidates ei soovinud Pohlak mittetulundusühingu käekäigust rääkida.

Majandusaruanne näitab neid summasid, mis on juhatusega otsustatud ja ka kinnitatud, nii et sellega on kõik korras. Rahapuudus pole mitte ainult EJLi, vaid kogu spordi probleem, sest oleme kõik mittetulundusühingud. Me sõltume sponsorite, linna ja riigi finantseerimisest, mis ei ole suur. Riik toetab kõige rohkem kergejõustikku, meeskonnaalade summad on palju väiksemad.

Ma ei saaks ka öelda, et jalgpalliliidu situatsioon on kõige halvem. Kui on nii suur miinus, siis on vaja seda kuidagi kompenseerida, aga ma ei näe siin ka midagi kriitilist.