Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Mis saab Eesti transiidist?
Kõige selgemalt iseloomustab edasist arengut mai kahel esimesel dekaadil toimuv laadimine Venemaa raudteejaamades Eesti suunal. Alates 1. maist on märgata olulist langust. Laadimise vähenemine hõlmab kõiki kaubagruppe, osade puhul on kauba saatmine läbi Eesti terminalide täielikult peatunud. Viimastel on majanduslikult otstarbekas oma tegevus mais täielikult või osaliselt peatada ning töötajad palgata puhkusele saata.
Mai esimestel päevadel oli täielikult lõpetatud söe (varem keskmiselt 300 vagunit päevas, mais 3), väetiste (70-0), teravilja (30-0) ja puidu (9-0) laadimine. Naftasaaduste laadimine on vähenenud keskmiselt 50% võrra, 1260 tsisternilt 650ni. Teravilja ja puidu puhul võib tegu olla tavapärase ebarütmilisusega, teiste kaubagruppide puhul aga mitte. Üldine langus on veidi üle 50%, 1850 vagunilt 900ni.
Loomulikult peame endale aru andma, et pikemaajalised järeldused mai esimese nädala alusel on siiski ennatlikud, kuna paari nädala jooksul võib laadimine osas lähtejaamadest taastuda. Samas saavad kahjumit mitte ainult erafirmad, vaid ka kaks olulist riigiettevõtet, Eesti Raudtee ja Tallinna Sadam, kelle teenindatavad kaubamahud jäävad mais kuni 50% väiksemaks.
Jätkates kiirele arengule suunatud infrastruktuuri investeeringuid tegelikke vajadusi arvestamata, võib keerukasse finantsolukorda sattuda eeskätt Eesti Raudtee. Tallinna Sadama seis on mõnevõrra parem, riskid on hajutatud tänu reisijateveole. Riigil on mõistlik vaadata üle infrastruktuuriettevõtete 2007. aasta dividendikava ja olla valmis väljavõetavat raha vähendama. Eesti sadamaid läbivate laevade arvu vähenemine tähendab ka ASi Eesti Loots sissetulekute langust.
Tänaseks ei ole veel selge, kas ja kui palju on Eestisse kavandatud kaubavood suunatud ümber regiooni teistesse sadamatesse või on kaup jäetud ootama võimalike alternatiivide selgumist. Peame endale aru andma, et kaup, mis meilt ära läheb, ei pruugi enam tagasi ei tulla.
Positiivse stsenaariumi korral langeb transiitkaubandus 15-20% (7-10 mln tonni). Tallinna Sadamale ja Eesti Raudteele tähendab see aastas sissetuleku vähenemist vastavalt 150-200 ja 300-360 mln kr.
Me peame alati olema valmis ka kõige mustemaks stsenaariumiks: langus 28-30 mln tonni. Sellel oleks tugev negatiivne mõju kogu majandusele. Õnneks on suur kaubamahtude langus lähiajal vähetõenäoline. See võib aga teostuda kolme kuni viie aasta jooksul - kui väheneb oluliselt Kiriši tehasest läbi Eesti veetava masuudi ja teiste naftatoodete hulk ning leitakse teised kanalid söe ja väetiste väljaveoks.
Ühtekokku on transiitkaubandusega otseselt seotud hinnanguliselt 7000-8000 inimest, kellest kõige mustema stsenaariumi järgi võib tööta jääda kuni 5000. Palk selles sektoris on riigi keskmisest kõrgem, ulatudes 12 000-13 000 kroonini.
Peab tunnustama Eesti ärimeeste väljapeetud ja väärikat käitumist. Vaatamata tugevale survele on suudetud Eesti mainet kõrgel hoida. Seda naljakam ja absurdsem tundub aga mõne äritegelase suurejooneline reveranss Venemaa poole, kui suure suuga kuulutatakse, kui paha on Eesti riik.
Samas on need tegelased ise saanud Eesti kodakondsuse pisut üle aasta tagasi. Kodanikul on aga peale õiguste ka kohustused. Üks neist on lojaalsus oma riigi ja rahva suhtes, mis ei tähenda erinevate arvamuste puudumist.
Kuid üks asi on konstruktiivne arvamus, teine aga see, kui keegi tahab näida usklikum kui paavst ise.
Autor: Anna-Maria Galojan