Ettearvamatu internet

Suur osa meie elust on kolinud internetti. Kui nii, siis peaks seal kehtima samasugused reeglid ja normid nagu käega katsutavas maailmas.

Muidugi ei meeldi meile, kui 12aastased mängusaitidel animeeritud lambaid tulistavad või, veel hullem, täiskasvanutele mõeldud lehtedel tuulavad. Aga kuidas suhtuda näiteks sellesse, kui anonüümsete kasutajanimede alt keegi teie last või lausa teid ennast mõnitab?

Nähtus nimega cyberspace bullying on ametlikult üks vaimse vägivalla vorme ning peaks pälvima vähemalt sama palju avalikkuse tähelepanu kui kaklused koolis. Jututubade moderaatorid ei jõua igale poole, ka foorumites ei pea sõim sisaldama alati just neid roppe sõnu, mille automaatne filtrisüsteem välja praagib.

Anonüümsustunne sünnitab ka vähem vägivaldset kuritegevust. Kui keegi kasutab poes maksmiseks teie pangakaarti, võetaks ta vahele ja karistatakse. Aga kui see keegi kasutab juba teie nime ja teie pilte ning peab teie eest teie sõpradega kirjavahetust? Tõenäoliselt ei plaani keegi rate.ee's tüütule õpetajale libakonto tegijatest ka päriselus endast 20+ aastat vanema inimese identiteedi ülevõtmist. Küsimus on pigem eetikas: selles, kust jookseb piir ja kas eelpool kirjeldatud tegevus peaks olema lubatud või karistatav. On ainult aja küsimus, millal identiteedivargus suuremate ja tõsisemate tagajärgedega mõõtmed võtab.

Üle 30aastastele on internet eelkõige asendamatu töövahend: võimalus pidada kiiret kirjavahetust, leida infot telefoniraamatut kasutamata jne. Kõige nooremate jaoks meie seast käib aga arvutiga kaasas ka meelelahutusaspekt. Me ei saa kaitsta alaealisi kõigi maailma pahede eest ja mingid asjad uurivad nad interneti abitagi välja. Küll aga ei tohiks laste meelelahutus kellelegi haiget teha, ei küberruumis ega väljaspool seda.

Autor: Ellen Murula