28. oktoober 2007 kell 22:00

Turumajandus on saabunud

Öeldakse ju, et pole olemas halba ilma, on vaid valed riided. Kas siis saab olla halba majanduskliimat? Keerulised ajad on võimalik õigeid ettevalmistusi tehes üle elada. Eesti majandusele taotakse üha agaramalt musta trummi. Äripäeva ja muude väljaannete pealkirjad: "Eestit ähvardab hüperinflatsioon", "Võlglastest ettevõtete arv kasvab", "Läti inflatsioon tõmbab Eesti põhja", "Laenu käendaja sipleb sõbranna võlgades", "Tudengid pankroti äärel" jne.

Mis me, tööstusettevõtted, nüüd peaksime tegema? Saag sahtlisse, höövel nurka, töötajad lahti? Indrek Neiveltil oli õigus, kui ta LHV Investoris ütles:

"Lihtsa krediidi aeg on läbi ja Eestis hakkab toimima turumajandus, mida viimastel aastatel pole olnud. Turumajandus on see, kui rahast on puudus. /…/ Eksportivatel ettevõtetel läheb järjest raskemaks. /…/ Allhange moodustab valdava osa Eesti tööstusekspordist ning neid ettevõtteid, kes tegutsevad välisturul oma kaubamärgiga, ei ole meil ju kuigi palju. Palkade tõusuga on ka allhange surve all, sest odavam on toota hoopis mujal."

Mööblitööstus vastab täpselt kirjeldusele: laenu saada on keerulisem, tootmise käivitamine ning arendamine seega samuti. Allhange moodustab valdava osa Eesti ekspordist - Eesti mööblifirmad on mujal maailmas praktiliselt tundmatud. Palgad tõusevad ning ettevõtted kruvivad neid ise, oskustöölisi üle ostes. Mis siis teha?

Laenu nii lihtsalt ei anta - järelikult tuleb õppida laenu taotlema selliste reeglitega, nagu pangad on seadnud, võimalusel lahendada olukorrad ilma pankade abita. Laenu anti liiga lihtsalt ja sellest ka ülemäärane vajadus tislerite järele, keda tööturul tegelikult õieti polnudki. Raha oli, aga töökäsi mitte, palgad kasvasid. Pangad olid lahked, tahtsid parimat, aga tekitasid turule ülemäärast müra. Osa nende laenukliente läheb nüüd põhja. Elu õpetab.

Odava allhanke kadumine pole mingi tragöödia, kui suudame pakkuda parimat kvaliteedi ja hinna suhet. Mööbel, eriti unikaalsed eritellimused on luksuskaup, kus loeb kõigepealt see, kuidas ese välja näeb ja valmistatud on (materjalid ja kõik muu), alles pärast seda vaadatakse hinda. Kui meie mööblifirmad suudavad lüüa disainis, teostuses ja materjalitundmises, pole odavat allhanget vajagi.

Turundus muutub muidugi ülioluliseks. Riigilt ei oota me muud kui kvalifitseeritud tislerite esmast väljaõpet kutsekoolis. Tuleks ka reklaamida Eestit kui pika mööblitootmistraditsiooniga maad, et noortel tekiks huvi ja tahtmine ka kätega tööd teha.

Palgaralli on kõige keerulisem, Eesti inflatsiooniga on raske sammu pidada. Raske on inimestele seletada, et "rasked ajad - elame koos üle". Keerulistes oludes palgad enam nii kiirelt ei tõuse. Inimesed kohanevad ning korraldavad ümber oma tarbimist. Kes põhja läheb, on täna veel selgusetu. Seda võib juhtuda igaühega - siinkirjutaja kaasa arvatud.

Asi, mida tuleb mõista: ilma ekspordita me toime ei tule. Mahtu eksportida on algul võib-olla raske, küll aga oleme võimelised üllatama tippkvaliteediga väärika raha eest. Miks peaksimegi elama sama hästi kui soomlased, kui me ei suuda neile midagi müüa, kuid ise ostame nende kaupu? Odavat allhanget tehes oleksime vaesed edasi.

Mööblitööstuses tuleb napid ressursid investeerida nii targalt, kui mõistus võtab. Kui iga päevaga jääb raha vähemaks, järelikult peab tarkust juurde tulema. Huvitav on see, et me nii äkki avastasime, et lapsepõlv ja noorus kapitalistlikus maailmas on läbi, tuleb hakata ise oma peaga mõtlema ja enda eest vastutama. Turumajandus on saabunud.

Autor: Erki Savisaar

Hetkel kuum