Jälle uus Ameerika aare

Film tundub nähtuna, vaatamata sellele, et süžee on värske. Jälle on mängus ajaloolised ürikud ja aarded, mille leidmiseks peavad peategelased lõputul hulgal juhuslikke vihjeid dešifreerima, õigel ajal õiges kohas olema ning õigel hetkel vajalike ideede peale tulema.

Kuigi see supp on ilmselgelt juba varem maitstud, kui järele mõelda, ei ole uus ports esimesest halvem. "Rahvusliku aarde" loojad on teise osa planeerimisel ilmselt kõvasti päid murdnud.

Esimene film oli ilmselgelt liiga menukas, et seda mitte lisata jätta, samas pole just kerge nii seiklusi täiskuhjatud filmile veel rabavamat järge teha.

Põnevus, seikluslikkus ja uskumatud kokkulangevused viivad uues osas peategelasi otsitud eesmärgile tasapisi lähemale, nagu eelmiseski. Kui seiklejate oma mõistus kipub hätta jääma, aitavad neid veidi ehk liigagi ekstreemselt mõjuvad deus ex machina-lahendused.

Esimesest osast intensiivsemalt on uue osa seiklustesse haaratud aardeküttide vanem põlvkond. Lisaks põhi-aardeküti Benjamin Franklin Gatesi (Nicolas Cage) pensionärist isale mängib filmitegevuses ilmekat rolli ka Gatesi ema, kes on sobival kombel vanade keelte tõlk, kelle abita püha üritus ehk pooleligi jääks. Kuna ka tema sees mässab avastaja veri, lööb ta seiklustes hoogsalt kaasa.

Aare, mis küll leitakse, on uues filmis tegelikult teisejärguline. Seiklused lükkab käima hoopis Gatesi veendunud vajadus pesta puhtaks oma perekonna au, mis on määritud kahtlusest, et tema esivanemad olid seotud kunagise presidendi Abraham Lincolni mõrva planeerimisega.

Süütuse tõestamise käigus röövitakse praegune president, tungitakse valitsuse olulisematesse ja enimturvatud ruumidesse, leitakse aare ning tullakse kogu jamast puhtalt ja võitjana välja. Põnev, kuigi väga esimese osa moodi.

Filmilinal rulluvad üksteise järel lahti järjest kaelamurdvamad seiklused, ometi on seda filmi hea ja turvaline vaadata. Tõepärasuse piir on nii suure kaarega ületatud, et pole kartustki, et peategelased ka suuremast sorti jamast terve nahaga välja ei tule. Sellist turvalisust aga mõnikord filmi vaatama asudes just tahakski.

Nagu eelmise päeva supigi puhul on ka "Rahvusliku aarde" teise osa puhul üsna etteaimatav, kuidas see kokkuvõttes maitseb, isegi siis kui taldrikutäis on veel lõpuni söömata.