Kas süüdi on laenu võtja? Või hoopiski laenu andja - pank

Tihtipeale selgub tõde alles siis, kui tekivad probleemid. Alles siis hakatakse esitama küsimusi, mis toovad esile uued asjaolud ja tagamaa.

Suurbritannias, kus ma elan, on Ameerikas antud halbadest laenudest räägitud juba mitu kuud. Neil laenudel on olnud suur mõju Briti pangandusele, mis on Ameerika omaga seotud, aga ka ajakirjandusele, mis võimendab inimeste hirme: enamikul siinsetest elanikest on majalaenud.

Hiljutine raadiointervjuu avas minu jaoks hoopis uue vaatenurga. See oli Briti Pangaliidu juhi Angela Knightiga, kes rahulikult seletas, et Briti keskpank ei pea sugugi maksumaksja rahaga kinni maksma panganduse vigu, nagu intervjueerinud ajakirjanik oli arvanud.

Keskpanga antud ülisuured rahasummad, mis tulevad maksumaksja taskust, on vajalikud hoopis selleks, et pangad saaksid üksteisele majalaene müüa ja neid osta.

Ajakirjanik jäi selle jutu peale tummaks, mind aga hakkas vaevama mõte: miks me ometi lepime olukorraga, et oluline osa pangandusest põhineb laenude müümisel-ostmisel? Või ei ole me küllalt informeeritud, et seisukohta võtta?

Laenuvõtmine on muidugi inimese enda asi, samas vastutus oma tegude eest on praeguses ühiskonnas järjest keerulisem. Suurbritannias, kus krediitkaardid on väga populaarsed ja kus räägitakse ülisuurest võlgnike hulgast, on vahel arutletud, kas suures maksuvõlas on süüdi laenuandja pank või inimene ise, kes oma võimeid üle hindas.

Ei ole veel kuulnud, et keegi oleks panga kohtusse kaevanud liiga kergekäelise laenuandmise eest, ent näited on olemas kirglikust suitsetajast, kes kaebas kohtusse sigaretitootja (kohtusse jõudis asi pärast mehe surma - lesk kaotas kohtus 2005. a), ja hasartmängijast, kes väitis, et tema mängusõltuvuses on süüdi kihlveofirma, mitte tema ise (mees kaotas kohtus märtsis 2008).

Autor: Tiina Tamman