Mida teha töötajatega?

Madalseisude ajal katsutakse iseloomud läbi: tugevad muutuvad veel tugevamateks, kõik nõrgemad ei pruugi vastu pidada. Millest siis sõltub, kumba gruppi keegi satub? Vastus on - iseloomust. Iseloomu kujundamine on ettevalmistus rasketeks aegadeks. Iseloomul on suur osa inimese karjääris: võib teha suurepärase sähvatuse, jõuda kõrgele kohale või avalikkuse huviorbiiti, kuid edasine käik sõltub juba vajalike iseloomuomaduste olemasolust.

Ka igal ettevõttel on oma nägu (imidž), väljakujunenud käitumisviis (organisatsioonikultuur). Mõne ettevõtte kohta öeldakse - ega sealt midagi muud loota polnudki. Teise kohta on teada, et seal lahendatakse kõik probleemid ilusasti ära, seega pole töötajatel ja klientidel ka vaja midagi karta.

Eesti majanduses pole nii suurt seisakut ja tagasilanguse kartust varem olnud. Seega puudub ettevõtetel ettekujutus ja kogemus, mida nüüd tegema peaks. Kuna nii palju töötajaid pole enam vaja, tundub esimese lahendusena parim katsuda neist võimalikult odavalt lahti saada: hakata minevikus tehtud vigu otsima, panna töötajatele süüks juhtkonna heakskiidul rakendatud praktikaid (aga käskkirja ju selle kohta pole, suulisi kokkuleppeid enam ei mäletata). Ja sundida neid siis lahkumisavaldusi kirjutama, et süüdistustest pääseda.

Teada on, et kui inimene leiab, et temaga on ebaõiglaselt käitutud, räägib ta sellest nii paljudele, kui jõuab. Või kui ei räägi, on soovimatus sellest firmast rääkida vahel kõnekamgi.

Kuidas kavatseb see ettevõte toime tulla, kui majandustegevus jälle hoogustub? Kust leiab töötajad, kust kliendid?

Inimesi on töölt vabastada võimalik ka seadusi järgides, nende varasemat panust meenutades, häid soove kaasa andes. Inimesed saavad ju aru, kui tööd ei ole… Selliselt vabastatud töötajat on alati võimalik tagasi kutsuda, kui olud paranevad.

Hea juht näeb tänasest päevast kaugemale.