Kommentaar: hasartmänguseadus on kooskõlas kõigi nõuetega

Hasartmängu korraldamise loa taotlemine on muutunud eelmise seadusega võrreldes pigem soodsamaks, sest kehtinud riigilõivu määrad jäid samaks või vähenesid, samal ajal muutusid tegevusload tähtajatuks. Seega ei vasta tõele ka väide, et turule sisenemine on tehtud ebamõistlikult kalliks.

Uus hasartmänguseadus kohustab mängukorraldajaid moodustama täiendava reservkapitali, mille minimaalseks suuruseks on kolmandik aktsia- või osakapitalist. Eksitav on ka väide, et seadusandja on vabastanud reservkapitali moodustamise kohustusest valitsuse määratud mittetulundusühingu, mis organiseerib panuste tegemist hobuste võiduajamiste tulemustele. Arusaadavatel põhjustel on mittetulundusühingutel äriühingutega võrreldes erisusi, mistõttu kehtestati reservkapitali moodustamise kohustuse asemel nõue, et mittetulundusühingu bilansis kajastatud netovara peab moodustama vähemalt 2/5 varade mahust.

Rahandusministeerium analüüsis eelnõud ettevalmistades hasartmängude valdkonnas olevat mahukat kohtupraktikat ja teiste liikmesriikide seaduseid, arvestades, et Komisjon on tõepoolest algatanud paljude riikide suhtes rikkumismenetlusi. Kahtlemata on kehtestatud seaduse nõuded võrdlemisi ranged, kuid hasartmängusõltuvuse kasvust tuleneb ülekaalukas avalik huvi, mida liikmesriigid on ka varem ettevõtlusvabadusele kehtestatud piirangute õigustusena käsitlenud ja Euroopa Kohus lahendites ka aktsepteerinud. Eesti hasartmänguseaduse üheks oluliseks eesmärgiks on hasartmängusõltuvuse kasvu pidurdamine. Samas ei ole ükski piirangutest diskrimineeriv, kuna on ühtemoodi kohaldatavad nii Eestis kui ka teistes liikmesriikides asutatud ettevõtetele.

Glimstedt Straus Partnerid juristi Merit Lindi vastus Sören Meiusi kommentaarile:

Ebaõige on eelnõu koostaja Sören Meiusi väide, et kehtivas seaduses on tehtud muudatusi võrreldes eelnõuga – Euroopa Komisjoni poolt väljatoodud sätete sõnastust ei ole muudetud võrreldes eelnõuga.

Nõustun kommentaatoriga, et tegevusluba võivad taotleda kõik isikud, kes vastavad seaduses sätestatud nõuetele. Autor jätab aga mainimata, et räägib kõikidest isikutest, kes vastavad just uues hasartmänguseaduses sätestatud nõuetele – hasartmänguseaduse § 9 räägib konkreetselt sellest, et näiteks õnnemängu võib korraldada üksnes aktsiaseltsi või osaühinguna asutatud isik. Seega ei võimalda selline regulatsioon vastavat hasartmängu pakkuda isikul, kes on asutatud välisriigis mõne muu kapitaliühinguna. Juriidilise isikuna tegutsemise nõue ei ole EL liikmesriikides haruldane, kuid meie seadus seob õiguse konkreetselt aktsiaseltsi või osaühinguna tegutsemisega. Aktsiaselts ja osaühing ei ole ainsad juriidilised isikud!

Riigilõivude samaks jäämist ei saa käsitleda (erinevalt autorist) hasartmängu korraldamise soodsamaks muutumisena, seda näiteks olukorras, kus EL liikmesriikide hasartmängupakkujad peavad ka kaughasartmängu korraldamiseks taotlema iga hasartmänguliigi kohta eraldi korraldusluba, kuigi nendele on korraldusload juba väljastatud kodukohariigi poolt. Seega ei saa me rääkida vastastikusest tunnustamisest EL siseturul ning antud muudatus teenib vaid meie riigi finantspoliitilisi eesmärke.

Väited võitlusest hasartmängusõltuvusega ning avalikest huvidest on paljasõnalised. Juba eelnõu koostamise ajal lähtusid enamik põhjendusi fiskaalpoliitilistest eesmärkidest. Seadusandja tegelikke eesmärke paljastavad eelnõu seletuskirjas olevad põhjendused, mille kohaselt püütakse luua atraktiivsemat hasartmänguturgu ning edendada loteriid, kui väiksema sõltuvusastmega hasartmängu (mille suhtes on riik ka sisuliselt endale monopoli võimaldanud), samal ajal rangemaid piiranguid seades teistele hasartmängupakkujatele.