Ollila retsept: ikka võõramaa roog

Legendaarne Nokia eksjuht, praegune Nokia ja Shelli nõukogu esimees Jorma Ollila teatas esmaspäevases Financial Timesis ilmunud intervjuus, et Põhjamaade kapitalism on parim kapitalism. Seega sekkus Ollila vaidlusse, mis Eestiski kirgi kütab: milline on meie uus majandusmudel?

Äripäev leiab, et Põhjamaade mudel on hästi töötanud, ent meile see vähemalt praegu ei sobi.

Ollila peamine argument Põhjala mudeli kaitseks on selle tasakaal avatuse ja sotsiaalse kaitstuse vahel. Siin tegutsevad maailmaturule suunatud konkurentsivõimelised ettevõtted, samas toetab riik töötajate ümberõpet ning hoolitseb inimese eest.

Põhjamaad on tõesti suutnud aastakümneid idandada ühel põllul nii sotsiaaldemokraatlikke kui ka kapitalistlikke seemneid ja see on end ära tasunud. Soome, Rootsi, Taani ja Norra juhivad kõikvõimalikke edetabeleid, näidaku need siis heaolu, tehnoloogia arengut või jõukuse taset. SKP alusel inimese kohta jääb vaid Soome napilt maailma esikümnest välja. Liiati on kadestamisväärne nende poliitiline kultuur, läbipaistvus, inimõiguste kaitse.

Veel enam, praeguse kriisi kontekstis on oluline, - mida Ollila ka rõhutas - et riigid ei muutuks protektsionistlikuks. Põhjamaad on siin eeskujuks: 1990. aastate kriisi kasutasid ettevõtted enda restruktureerimiseks, mitte riigiabi lunimiseks. Seda head tava jätkatakse praegu: kui näiteks Prantsusmaa oma autotootjaid, Renault'd ja Peugeot'd, abistama tõttas, süüdistas Saabi enda hooleks jätnud Rootsi neid protektsionismis. Ühesõnaga, Ollila argument on pädev. Mida see meile siis tähendab: jäägem eestlasteks, aga saagem ka põhjamaalasteks, sest see mudel on meiegi tee? Siin vaidleme siiski vastu. Esiteks, maailmas on palju edukaid majandusmudeleid, nende seas nii Soome kui ka Singapur. Peame valima ühe ja sellele tegevuse üles ehitama. Suured maksud pole paha, kui selle eest head teenust saab. Väiksed maksud pole ka paha, kui inimene ise endale teenust sisse ostab.

Eesti on valinud liberaalsema mudeli kui meie põhjanaabrid. Me ei kogu nii palju maksudena ressurssi (nt tulumaks on meil 21 protsenti, neil üksikisikutel 31,5-59 ja ettevõtetel 25-28 protsenti) ja pakume seega vähem sotsiaalseid teenuseid.

Teiseks, meie valikud pole päris meie teha. Me ei saa valida üleöö endale mudelit, mida vabad ühiskonnad on üles ehitanud aastasadu. Eeldades, et me ka soovime kunagi tulevikus makse tõsta, peame enne andma ettevõtetele võimaluse tootlikkust tõsta. Võrrandi üks pool - maksude suurendamine - viib vaid ettevõtlike inimeste lahkumiseni.

Kolmandaks, ka Põhjamaad kalduvad kriisiolukordades just vabaturu meetmete ja konkurentsi suurendamise poole. Sest nad teavad, et vastasel juhul premeerivad nad abitust.

Autor: ÄP