Stereoefekt

Eva ja Adele imago ning eraeluga peaksid praeguseks kõik kursis olema - Eesti meedia on nad tähelepanuga üle külvanud. Kunstnikepaar tunnistab ka ise, et üks nende töövahendeid ongi meediaga suhtlemine ja igal võimalusel enda eksponeerimine.

Eva ja Adele alustasid kooseksisteerimist 1980. aastate lõpul, kui nad kiilaksaetud peade ja ekstravagantsete kostüümidega Berliini kunstisündmustele ilmusid. Nad on kõvasti vaeva näinud loomaks enda ümber saladusloori ja legende. Nii jutustavad nad, et saabusid tulevikust 1989. aastal Berliini müüri langemisel. Ka passipildid ei reeda nende tegelikku isikut - nad on seal samamoodi kiilakad ja tugevalt meigitud. Kui Adele opereerib oma pärisnimega, siis teise kaksiku - Eva Berlini - tegelik isik jääbki laiemale publikule tundmatuks. Oma perekonnanime on ta võtnud nende tegutsemiskoha Berliini järgi.

Kogu kunstnikeduo looming kannab üht sõnumit - kuulutada tulevikku uuele inimesele, kelles on sama palju nii nais- kui ka meessugupoolt. Tulevikuinimene, ideaalne inimene on mõlemasooline.

Eva ja Adele ei tegele oma õiguste eest võitlemisega ega otseselt ühiskonnakriitikaga. Vastupidi! Nad pühitsevad oma erilisust, piiride ületamist. Alati on nad rõõmsad, säravad ja sõbralikud ning väga kultuursed. Käitumisepoolest nagu täiesti tavalised inimesed.

Eva ja Adele looming on sama sünteesitud kui nende isiksusedki. Nende maalid on enamasti kolmekihilised. Esimese kihi moodustab abstraktne, erksates toonides põhjalikult läbitöötatud maalipind. Teise kihina on peaaegu igale tööle templina peale maalitud kunstnike peakujund. See kujund on alati naerusuil, mõlemal kõrvarõngad ja kaelakeed kaelas.

Nii nagu mehena sündinud Eval päriselus, on ka tema peakujundil otsaette maalitud naise suguelundit meenutav märk. Viljakuse, elujätkamise ja igavese müstika allika sümbol on asetatud just kolmanda silma ehk kirgastumise märgilisele kohale.

Kolmandaks, kõige pealmiseks kihiks nende maalidel on tihtilugu vaid piirjoonte ja üksikute detailidega edasi antud burleski või pin-up-tüdruku kuju. Ent see ei ole reegel. Kui Eva ja Adele töid põhjalikult silmitseda, siis ilmuvad igast kihistusest sümbolid, mis aeg-ajalt mõnel teisel tööl korduvad. Näiteks sarvikud, luiged või pealuud.

Vaatajat ei vaevata raskete sotsiaalsete teemadega. Niivõrd esteetilisust rõhutavat näitust polegi Kunstihoones ammu olnud. Lisaks on üleval veel mõned kostüümid, videod, muu hulgas ka nende abiellumistseremooniast, ja fotod.

Autor: Ragne Nukk