Kas Eesti ehitusturu päästaks ekspordile jõulisem panustamine?

Ainult ekspordile panustamine eriti ei päästa. Laias laastus on ikkagi suurem osa siinsest ehitusest suunatud siseturule. On alasid, mis tegelevad ainult ekspordiga. Näiteks vahtude tootja Krimelte, kellel poleks ka parima tahtmise juures kogu toodangut võimalik Eestisse ära mahutada. Siia kilda kuuluvad ka kivide tootjad, kuivsegude tootjad ja uste-akende valmistajad. Teisalt oleks väga raske nõuda eksporti betoonsegude ja betoonelementide tootjailt.

Tõtt-öelda tuleks turgutada mõlemat: eksporti ja kodumaist tarbimist. Eksporti eriti seetõttu, et tingimused on karmistunud, nõutakse ju välismaal suurt ettemaksu. Headel aegadel jäi eksport unarusse, sest sisenõudlus oli suur. Nüüd aga annab see tunda.

Oleks hea, kui riik looks ehituse tegevuskava, et headel aegadel kogutakse raha ja viletsatel aegadel saaks selle rahaga ehituse arendamist toetada.

Ekspordiga Eesti ehitust palju ei päästa. Olulisem oleks siseturu jõulisem edendamine. Vaja oleks suuremat tõuget just siit, Eestist.

On ju ehitusettevõtjad rajanud oma tegevuse ikka kohalikule turule. Pigem peaks riik toetama ehitust mitmesuguste hangete kaudu ja eurotoetuste tõhusama kasutamise abil. Kuid, jah, ei saa unustada ka eksporti.

Muust ehitusalast erinevalt on metsatööstus alati rõhunud ekspordile. 70-80% toodangust on alati läinud piiri taha.

Nüüd juba on märgata teatavat ekspordi elavnemist. Eksporti peaks ikka arendama. Metsatööstusele on näiteks Rootsis, kus kroon on kukkunud, raske löögile pääseda. Eurotsoonis Soomega on asi lihtsam.

Autor: ÄP