Ainus uuring, milles seni on vaadeldud gripi ja rasvumise seoseid, tehti kahe aasta eest Põhja-Carolina ülikooli teadlase Melinda Becki juhtimisel. Oli teada, et kõhu piirkonnas asuv rasv toodab ridamisi kemikaale, mis vallandavad organismis põletikulisi reaktsioone. Terves organismis on need kemikaalid mõeldud patogeenide ja haigusega nakatunud rakkude hävitamiseks.
Becki töörühma huvitas, milline võiks olla nende kemikaalide mõju gripile, sest gripiohvrite surma põhjustab tavaliselt kontrollimatu kuluga põletikureaktsioon, mida nimetatakse tsütokiinitormiks.
Selgus, et ületoidetud ja rasvunud hiired surid seitse korda suurema tõenäosusega grippi kui geneetiliselt samasuguseid, ent lahjad hiired.
Enne nakatumist oli rasvunud hiire organismis märgatavalt rohkem rasvarakkude poolt toodetavat hormooni leptiini. Nakkushaiguse põdemise ajal oli neil organismis vähem viirust hävitavaid tapjarakke ja –kemikaale.
Leptiin põhjustab organismis immuunvastust ning Becki töörühma hüpoteesi kohaselt muudab leptiin rasvunud hiirte immuunsüsteemi tuimaks ning aeglustab selle reaktsiooni. Tehtud katsed viitasid, et probleemi peapõhjus peitub rasvas.
Kui gripi kulg halvenes, siis tekkis rasvunud hiirtel küll immuunreaktsioon, kuid see oli liiga nõrk ja hiline. Kehas möllavast viirusest ei õnnestunud vabaneda ning seejärel tekkis kontrollimatu immuunreaktsioon, mis lõpptulemusena hiire eluküünla kustutas, just nii nagu inimese puhul tekib tsütokiinide ületootmise puhul
Pole teada, kas midagi samasugust juhtub H1N1 grippi haigestunud inimestega, hoiatab Beck. New Yorgi Albert Einsteini meditsiinikolledži diabeedispetsialist Jesse Roth aga peab võimalikuks, et rasvumine vähendab inimese organismi võimet võidelda gripiviirusega, häirides immuunsüsteemi võimet viirusele reageerida.