Liivati jänkuliha pürib eestlase toidulauale

Üks aga siiski - aastapäevad tagasi leidis maaülikooli tudeng Egle Jahu Liivati talukoha müügikuulutuse ja nüüd takkajärgi tõdedes suuresti elukaaslase pealekäimise tõttu see jumalast ja toona ka inimestest unustatud paik - taluhooned koos 40 hektari maaga ära osteti.

"Alguses oli ikka hirm küll - hoovi peal ulatus pori poolde säärde ja nõgesed kaelani," meenutab Egle nüüd.

Praeguseks on maja elamisväärseks muudetud ning ees ootab esimene talv, mis uues kohas tuleb üle elada. Ent juba Liivatile tulles pesitses Egles kindel teadmine, et siia saagu lisaks kodule ka töö ja teenistus - küülikufarm. Ja küülikud just sellepärast, et Egle nägi nendes enda jaoks suurt väljakutset - broilerite, hobuste, piimakarja või seakasvatajaid on Eestimaal niigi küllalt, küülikutega tegelejaid aga vaid mõned üksikud.

Alguses loodeti loomad siiski Eestist hankida, kuid selgus, et siinsete küülikute liinid jooksid kõik kokku. Ehk piltlikult öeldes - Eestimaa küülikud olid kõik omavahel sugulased. Korralike, kõrges hinnas tõuloomade kasvatamiseks peab aga isaliini pidevalt n-ö värske verega uuendama.

Sestap toodi esimesed jänkud Soomest, praegused tõud pärinevad Saksamaalt ja Rootsist. Nüüdseks on Liivati küülikla kasvanud umbes kahesaja loomani, aasta lõpuks on seal küülikuid juba 300, mis jagunevad paarikümne tõu vahel. On nahaküülikuid ja lihaküülikuid, sekka mõni lihtsalt dekoratiivne lemmikloomatõug.

Egle räägib, et näiteks Soomes on küll päris mitu suurt küülikufarmi, aga põhjanaabrid peavad neid loomi siiski peamiselt lemmikloomana ja suuri lihaküülikute karju seal pole. Liivati talus tahab ta keskenduda nii tõu- kui lihaloomade kasvatamisele.

Küülikute lihastamiseks on Liivati talul veterinaarameti poolt tunnustatud tapatuba, kus olemas ka nurgake liha vaakumkilesse pakendamiseks. Poes 250 krooni kilo maksvat jänkuliha saab praegu osta ettetellimisel mõnest ökopoest Tallinnas ja Tartus, peagi peaks aga Liivati küülikut olema saadaval ka Tallinna Kaubamajas. Lisaks mitmes restoranis, teiste seas näiteks Amende Villas Pärnus. Ja loomulikult saab seda otse talust tellida, sel juhul on ka kilohind üksjagu odavam - 160-170 krooni.

Euroopa Liidus on kummaline seadusloome - banaani kõveruse ja porgandi pikkuse panevad direktiivid täpselt paika, küülikut ei austa põllumajanduslooma tiitliga aga õigupoolest ükski konkreetne seadus. Tõsi, kuuldavasti hakkab järgmisest aastast kehtima kord, mille alusel mahetootja tunnustuse saanud küülikufarm võib saada toetust - 50 krooni pea kohta.

Egle siiski ei kavatse selle pearaha saamise lootuses oma talumajapidamist mahedana pidada. Nimelt pole seaduseandja siiani selgeks vaielnud, kas mahetalus peetavaid küülikuid tohib üldse taudide vastu vaktsineerida ning kas neid tohibki sööta ainult maheporgandi, mahekaera ja maherohuga. Kui nii, siis ei tule maheda küülikufarmi pidamisest midagi välja - kodujäneste suurim nuhtlus, sääskede poolt edasi kantava müksomatoosi puhang võib vaktsineerimata küülikukarja vähem kui kuu ajaga loojakarja saata.

"Väga keeruline on asju ajada ja kõikvõimalikke tõendeid hankida, kui ametnikud isegi ei tea, mida täpselt on küülikukasvatajal tarvis omada," nendib Egle Jahu. "Üks nõuab ühtesid analüüse, teed need ära, kulutad raha ja siis teises asutuses selgub, et neid asju polnudki vaja, tuleb teha hoopis teised proovid. Ostad paarisaja kroonise lihasisese termomeetri, aga selle kalibreerimine maksab tuhat krooni."

Igavene nuhtlus on Eestis ka nahkade realiseerimisega. Õigupoolest polegi meil korralikku nahaparkalit ega köösneritöökoda. Pealegi on ka naha maailmaturu hind viimasel ajal jõudsalt kukkunud, viimati maksis üks küülikunahk Kopenhaageni nahaoksjonil 10 euro (156 kr) ringis. Küll on säärane tööstus Lätis suhteliselt heal järjel - lõunanaabrid oskavad hästi nahku parkida ja neid ka korralikult värvida. Et aga väikese kogusega pole mõtet Läti reisi ette võtta, lähevad Liivati farmi ilusamad nahad praegu sügavkülmikusse.

Egle Jahu tunnistab, et müüginumbritest rääkides tal praegu silmad ei sära. Ent ta loodab n-ö koopereeruda teiste küülikukasvatajatega, et tegevusi omavahel ära jagada ja sel moel kulutusi vähendada. Kuna kogused on siiski väikesed, oleks tõhusam, kui üks talu omab tapakohta, teine tegeleb turustamisega, kolmas reklaamiga jne. Ta usub, et koostöö peab konkurentsi asemele astuma - teisi oma mätta otsast kepiga eemale tõrjudes ei anna teistele palukest, ent lõpuks jääd ka ise nälga.

"Ma siiski loodan, et Eestimaa inimene võtab küülikuliha, kui väga tervisliku toidu peagi omaks," ütleb Egle. Ta ei kavatse lihtsalt alla anda ning loodab, et küülikupidamine tood edaspidi tema leiva peale ikka vorsti ka.

Küülikuliha näol on praegu tegu siiski eksklusiivse lihaga ja kui Liivati toodangu müügipakkumise meie internetilehele üles panime, siis mitmed kliendid avaldasid ostusoovi.

Muidugi ei saa öelda, et järgnes mingi meeletu buum, sest praegu on ikkagi küülikuliha suhteliselt kõrge hind see, mis selle suuremat tarbimist piirab.

Ma ei usu, et küülikulihal ongi määratud jääda vaid gurmaanide maiuspalaks, kindlasti võiks see väherasvane ja muidu tervislik liha levida ka n-ö laiematesse massidesse. Praegu on just hind ja piiratud kättesaadavus need asjaolud, mis küülikuliha sellise gurmaanitoidu oreooliga ümbritsevad. Kui kasvatajaid juurde tekkib, siis tõenäoliselt ka hind alaneb ja küülikuliha jõuab enamatesse poodidesse.

Asjal on ka see aspekt, et kui inimene ostab meilt küülikuliha või mõnda muud eestimaist toodet, siis ta toetab ju otseselt meie maamajandust, aitab meie väiketootjal elus püsida, julgustab neid oma alaga edasi tegelema. Praegu on see missioonitundest kantud tegevus, aga aitab maainimese elujärge parandada.