Priit Põldme: Eestis on arenguruumi küllaga

Priit Põldme elukutsevalik ei olnud lapsepõlvest kujunenud selge soov. "Vanem vend ütles, et õpi ikka arhitektiks, see on universaalsem eriala kui sisearhitektuur ja on rohkem võimalusi," naerab Priit. "Samas on kool ja praktiline elu nüüd näidanud, et sageli ühte patta pandavad arhitektuur, sisearhitektuur ja disain on vägagi erinevad erialad, oma spetsiifilise koolitusega ning erinevamate rõhuasetustega."

Lihtsustatult ja kujundlikult võib öelda, et kui arhitekt teeb linnaruumi sobiva ehitise ning disainer konkreetse ruumi kontekstist sõltumatu eseme või toote, siis sisearhitekt seob need tervikuks, luues omalt poolt ehitisele siseruumi meeleolu.

Nii seotakse erinevad disainerite loodud elemendid ja tooted ning projekteeritakse vajadusel juurde erinevaid elemente, alates mööblist.

"Koolipõlves olin pikalt ka merendusega seotud. Esimene kanne minu tööraamatus pärinebki mootor-purjelaevalt Juku, kus olin paar suve pootsmaniks," lausub Põldme. "Nii tekkiski päris tõsine vaagimine, et kas Nahhimovi-nimeline mereakadeemia Peterburis või Eesti Kunstiakadeemia."

"Samas meeldis mulle aga väga igasugune käeline tegevus. Keskkooli päevilt on sügavalt meelde jäänud tööõpetuse õpetaja Alfred Raadik, Eesti laskurkorpuse veteran ja tolleaegne suur rahvatantsu aktivist. Tema tundides sai nii mõnigi kord proovida näiteks midagi restaureerida," räägib Priit.

"Eriti kirkalt on meelde jäänud seik aastast 1987 või 1988, kui Raadik andis mulle ülesande korda teha eestiaegne laualipu varras ja puuduva tornipitsiga puust Toompea torn, mille ma sinna juurde nikerdasin. Töö koosnes treimisest ning hilisemast hambapuuriga graveerimisest ja nikerdamisest, seda kõik üliväikeses mõõdus. Kui asi valmis oli, panime sinna lipu ning ühe väikese lipu sain töö eest ka endale kingituseks, sellele tegin hiljem ise varda juurde. Seda emotsiooni on tänapäeval raske edasi anda," meenutab Põldme.

"Raadikult on meelde jäänud ka ütlus, et teate, poisid, sõda on üks kole asi ja sellest ei taha ma midagi rääkida. Nii ei teinudki ta sellest kunagi rohkem juttu."

Kunstiakadeemiast alates läks aga kõik oma loogilist teed pidi.

"Lõputööks tuli mul luua ühe tolleaegse maineka ehitusfirma objektile siselahendus. Kui ma olin juba alustanud, tuli aga teine, lõputööks ideaalne pakkumine. Selleks, et auga kitsikusest välja tulla, tuligi kiirelt oma sisearhitektuuribüroo luua," räägib Priit.

Praeguseks on sisearhitektuuribüroo "Joonprojekt" tegutsenud juba viisteist aastat.

"Ühe kasuliku õppetunni sain ma kooli ajal, kui töötasin Raul Vaiksoo juures arhitektuuribüroos R-projekt. Seal oli nimelt käimas koridori remont ja mulle jäi ülesandeks sellele uus väljanägemine anda," meenutab Priit.

"Siis juhtuski selline asi, et Vaiksoo juhtus kord poolikut tööd kaema ja see ei meeldinud talle teps mitte. Pärast, kui kõik oli kenasti valmis ja aktsendid paigas, ta küll vabandas ja tunnistas tulemuse heaks."

Siit moraal, et kunagi pole hea hinnata või näidata tellijale poolikut tööd, kus on massiliselt segavaid asju: ehituspraht, paberid põrandate kaitseks maas, pinnad tolmused jne. Siis tekibki tellijas kõigepealt tunne, et kohe tuleks midagi muutma hakata, ootamata ära korrektselt viimistletud lõpplahendust.

Teine, aastatega tulnud tarkus on seegi, et igal tööl on kindel hind. "Mäletan neid tegelasi, kes pakkusid, et teeksime mõnele objektile pea muidu sisearhitektuurse lahenduse, väites, et see saab olema suure-suure keti esimene lüli. Seni pole nendest ühestki asja saanud. Mina keeldusin ning ei märganud edaspidi ka nende lubatud megakettide sündi," lausub Põldme otsustavalt. "Kui sa oled aga juba kord sellisele libedale teele asunud, siis pärast on seda nn õiglast tasu juba pea võimatu kätte saada."

Seda, et Eestis oleks ühel sisearhitektil kitsavõitu, Priit ei arva: "Olen ikka vaadanud neid, kes ütlevad, et Eestis on kitsaks jäänud ja tuleb laia maailma vallutama minna. Mõne aja pärast jõuavad nad aga pea kõik kodumaale tagasi. Eesti positiivne olukord, kus noortel on võimalik nii vabalt areneda ja tegutseda, luua oma väike büroo, on muu arenenud maailma kontekstis vägagi ekstreemne. Meil on tegemist projekteerijate eldoraadoga, eriti veel paar aastat tagasi, see olukord on praeguseks muidugi veidi muutumas."

Seda, miks vanad postkaardid, fotod ja muu taoline vanavara on viimastel aastatel Priit Põldmet ümbritsema hakanud, põhjendab ta ise järgmiselt: oli keeruline käia pidevalt mööda arhiive ja muuseume ja vajalikku kraami sealt leida või lunida.

"Mind häirib põhimõtteliselt, kui ei võimaldata ühiskonna kogutud väärtuste abil luua uusi väärtusi või takistatakse seda kõikvõimalikul moel, kartes nende hävimist/hävitamist," lausub Priit Põldme.

"Ja lisaks kõigele või kõige olulisem on see, et mulle meeldib kui asjadel ja nähtustel on "juured".