Miks ma hoiused huugama panin?

Sel nädalal avaldas TNS Emor uuringu, mille kohaselt pole masu ja vähenenud sissetulekud suutnud eestlaste säästudele mingit mõju avaldada. Sama juttu ajab ka statistika. Eesti pankades pole hoiuste maht sel aastal grammigi kokku kuivanud ning püsib rekordtasemel. Sama seis on ka ettevõtetega. Kõige juures oleme aga aastaga suutnud koguni viieteist miljardi krooni jagu oma laenukoormat kergendada.

Arvan, et selline olukord ei saa kaua enam püsida. Niipea kui tarbijad hakkavad oma jalgealust kindlana tundma, hakatakse ka säästudega vabamalt ringi käima ning hoiustel lebavatele kümnetele miljarditele kroonidele rakendust otsima. Olgu selleks siis kinnisvara, väärtpaberid või lihtlabane tarbimine. Usku süstivad euro-ootus ja ka inimesi vaikselt laenukraanide juurde meelitavad pangad, mis oma tegevusega näitavad, et nende usk olukorra stabiliseerumisse on täiesti olemas.

Viimase kuu jooksul on pangad hakanud jõuliselt langetama kroonihoiuse intresse, mis ühelt poolt muudab hoiustamist vähem atraktiivsemaks, kuid teisalt näitab, et suuremate pankade usaldusväärsus on taastunud ning nad ei pea raha kättesaamise nimel enam väga pingutama. Samuti näitab see krooniriski vähenemist ehk devalveerimisvõimaluse kahanemist. Need on märgid, millest mööda ei saa vaadata ning mida võiks prognoose tehes arvestada.

Oma mõtete kinnituseks tunnistan, et olen ka ise järginud eelnevalt väljakäidud mõtteid. Võtsin eelmisel nädalal oma hoiustelt raha, võtsin laenuraha juurde ja soetasin kinnisvara. Olen aastaid oodanud ja kinnisvara ebamõistlikult kalliks pidanud. Nüüd tundub, et käes on mõistlik aeg.