Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Miks eelistatakse välismaist?
Tallinna börsi juht Andrus Alber muretseb, et meie fondijuhid väldivad investeeringuid Eesti ettevõtete aktsiatesse ja eelistavad välismaiseid aktsiaid ning võlakirju. "Miks arvatakse, et väikeosalus mõne soliidse Eesti ettevõtte omanikeringis oleks riskantsem kui rahapaigutus Kreeka valitsuse võlakirjadesse?" kirjutas börsijuht investorharidusportaalis Invest Mentor.
Oleks loogiline, et fondijuhid investeeriksid esmajärjekorras kohalike ettevõtete aktsiatesse ja võlakirjadesse, sest nende kohta on fondijuhtidel kõige rohkem infot.
Aga võib-olla just selles ongi asi? Võib-olla teavad portfellihaldurid meie ettevõtete kohta palju ja on seetõttu ettevaatlikud. Kohalik finantsturgude kogukond teab väga hästi, et enamik börsiettevõtteid ei luba aktsionäride üldkoosolekule pressi, mistõttu peavad meediaettevõtted sinna pääsemiseks ostma ettevõtte aktsiad. Teavad, kuidas meie börsiettevõtted lükkavad kvartaliaruande esitamise viimase päeva õhtule. Näiteks eelmise aasta viimase kvartali aruande esitas veebruari viimasel tööpäeval kaheksa börsifirmat, neist kaks - Ekspress Grupp ja Silvano FG - pärast seitset õhtul.
Meie varahaldusfirmade tiimid on üsna väikesed. Kui vaadata aga hallatavaid portfelle, siis on neis 30, 40 ja isegi veel enama ettevõtte aktsiaid. Swedbanki Ida-Euroopa aktsiafondis oli eelmise aasta esimese poolaasta seisuga 52 ettevõtte aktsiaid ja osakuid. Et neid kõiki põhjalikult tunda, peaksid fondijuhid lausa geeniused olema.
Juba ammu vaevab mind küsimus, kui hästi meie fondijuhid ikka tunnevad neid Ida- ja Lõuna-Euroopa, Ukraina, Kasahstani ja teiste peamiselt endise idabloki riikide ettevõtteid, kuhu suurem osa meie fondidest investeerib? Muidugi on neil Exceli tabelisse pandud numbrid käivete, kasumite, marginaalide, varade ja kohustuste kohta. Võib-olla on mõningaid ettevõtteid isegi külastatud. Aga kui paljude ettevõtete juhtide nimesid haldurid teavad? Kardan, et mitte väga paljude.
Mulle tundub, et samal põhjusel, miks fondijuhid kardavad Eesti ettevõtete aktsiaid, kardetakse ka lääneriikide suurettevõtete aktsiaid - nende ettevõtetega seotud riske teatakse üsna hästi. Aga idabloki tundmatud firmad on hoopis teine lugu. Regiooni kasvupotentsiaal tulevikus on väga suur, ettevõtete aruannetes toodud numbrid väga ilusad, miks siis mitte investeerida?
See on nagu päike - esmapilgult on see ilus suur särav kuldne kera. Hakkad lähemalt uurima, selgub, et ilusal keral on ka tumedad plekid. Ning kui veel lähemalt uurida, selgub, et tegemist on lausa põrgutulega.