Arstid: sõnapidamatu valitsus pannud tervisesüsteemi raskesse olukorda 

Eesti sotsiaalkulutuste osakaal SKP-st on üle kahe korra väiksem kui Euroopa Liidu liikmesriikides keskmiselt.

Olukorra lahendamiseks on poliitikutel vaja ainult WHO soovitatud valmis lahendustest sobivad välja valida ja teha seda kiiresti, sest prognooside järgi läheb valitsuse praegune tegevusetus ühiskonnale kalliks maksma, seisab Eesti Arstide Liidu üldkogu avalduses.

Seni pole erakonnad avaldanud oma valimisprogramme tervisevaldkonnas. Valitsuserakonnad on aga lubanud tervishoiu rahastamist vähendada, kehtestades sotsiaalmaksule lae. Arstkond ei toeta astmelist sotsiaalmaksu.

Järjest rohkem on Eestis piirkondi, kus puudub oma perearst. Riigi kohustus on tagada kõigile elanikele esmatasandi arstiabi.

Poliitikute arusaam, et ravi kättesaadavuse parandamiseks piisab ambulatoorsete ravijuhtude hulga suurendamisest, on lihtsameelne. Visiitide arv ravijuhu kohta ja ravitud haigete arv väheneb pidevalt, seega paraneb ainult statistika, mitte patsientide olukord. Plaanilise haiglaravi mahtude piiramine tähendab raskemate haigete ravijärjekordade pikenemist ja kallima erakorralise arstiabi vajajate osakaalu kasvu, rõhutab arstide liit.

"Tervisesüsteemi on pannud raskesse olukorda sõnapidamatu valitsus. Ravihindade viimine alla omahinna, mis on sundinud haiglaid ja perearste tööd ümber korraldama ja kulusid äärmuseni piirama, pidi kehtima ühe aasta. Nüüd näib see jäävat sama kestvaks kui kõik teised ajutised nähtused. Kaasaegne meditsiin on kallis ja haige ravimiseks ei piisa enamasti vaid paarist ambulatoorsest arstikülastusest. Kulude järjekindla vähendamisega saavutatakse efektiivsuse kasvu asemel arstiabi kvaliteedi langus ning järjekordade pikenemine. Üha kiirenev inflatsioon võimendab hinnakärpest tingitud probleeme, seetõttu on hädavajalik viia 2011. aastal ravihinnad tagasi vähemalt 2009. aasta tasemele," märgitakse avalduses.

Arstide liit tunnustab kõiki arste, kes Eestis töötavad, kuid mõistab, et kodumaalt lahkuma sunnib kolleege kindlusetus tervishoiu tuleviku suhtes, kuna riigijuhid ei soovi teha otsuseid, mis väärtustaksid tervist ja võimaldaksid praegust tervisesüsteemi säilitada ja arendada.