Valeri Pärs: kes ei riski, see šampust ei joo

Küsimustele vastab Valeri Pärs.

Kuidas Plasto alguse sai? Lõpetasin 1971. aastal Tallinna Riikliku Merekooli mehaanika eriala ja sõitsin pärast seda laevadel. Esimest korda nägin plastaknaid Saksamaal 1969. aastal ja mõtlesin, et meil pole selliseid aknaid kunagi võimalik saada. Ka unistus ehitada oma maja oli tõukeks.

Kui riigikord hakkas lagunema ja ringi käis palju inimesi, kes üht või teist toodet tutvustasid, kohtusin sakslastega, kes elasid Rostockis ja pakkusid pakettaknaid. Kuna pakettaknaid on raske turustada, käisime nende juures ja tutvusime nende tootmisega. Nii hakkas kõik vaikselt arenema.

Kui toimus erastamine, sain pooleli oleva ehitise Betooni tänaval. Jõudsime nii kaugele, et sain hoone katuse alla ja vajalikku korda, et alustada akende tootmist. Siis sai juba laenu võtta. Laenu intressimäär oli 26,5 protsenti, nii et kui praegu virisetakse, et 5-6protsendine intressimäär on suur, siis tol ajal olid numbrid sellised ja tulime ka toime.

Kui vabariik loodi, tutvusin Ants Luigega, kes oli ühe Saksa profiilplasti tootva firma juht. See tutvus kasvas sõpruseks ja nii suhtleme me tihedalt siiani. Tema oli esimene, kes meile profiilplasti müüs.

Firma sai registreeritud 1991. aastal, aga stardiaeg oli pikk, kuna hoone väljaehitamine, koostööpartnerite leidmine ja laenu saamine võtsid oma aja. Esimene aken valmis 1995. aasta 8. märtsil ehk naistepäeval.

Pärast kaht tegutsemisaastat oli näha, et turg läheb üles ja nii väiksel pinnal ei saa edasi areneda. Soetasime uue krundi ja tellisime aknatehase projekti. Hoone valmimiseni läks veel kolm aastat. 2000. aasta 27. novembril kolisime Peterburi maantee äärde uude tehasesse.

2004. aastal otsustasime tootmise automatiseerida. Tõuke andsid Euroopa parimad aknatehased, mida meil oli võimalik külastada. See oli ainuõige otsus. Investeerisime kahe aastaga (2006-2007) üle kolme miljoni euro, 2007. aastal töötasime juba uute seadmetega. Suurem osa sellest investeeringust tuli Plasto enda vahenditest. Kuna tööjõud oli ebastabiilne, tundus tol ajal, et inimestesse, kes kaks-kolm aastat töötavad ja siis lahkuvad, pole õige investeerida. Praegu on liini võimsus 200 akent vahetuse jooksul. Kasutades kahe vahetusega tööaega, valmistame kuni 450 akent päevas. Oleme Eesti ja Balti riikide turul kõige efektiivsemad.

Kas olete riskialdis inimene? Mis teile investeerimisjulguse andis? Kes ei riski, ei joo šampust. Ei saa vaadata ainult seda, mis toimub nina all, vaid peab vaatama ka ettepoole. Tahan, et tegu oleks jätkusuutliku firmaga, mis jääks edaspidigi pere omandusse.

Mis puudutab investeeringuid, siis pahatihti on nii, et esimese raha laekudes ostetakse korralik auto ja mobiil, aga investeerimata firma kaua tegutseda ei saa. Kunagi oli Eestis 42 aknaid tootvat firmat. Nüüd võib need, kes tõesti toodavad, ühe käe sõrmedel üles lugeda.

Oleme olnud konservatiivsed, nii hindade kui raha kulutamise suhtes. Meie edu peitub ka selles, et meil on esindused kõigis suuremates linnades. Samuti tegeleme praegu ekspordiga, plaanis on saada kolme aastaga ekspordi osakaaluks vähemalt 30% toodangust.

Kuidas tekkis mõte luua oma ettevõte? Ettevõtlikkus on minu arvates pärilik. Nägin seda juba väikese poisina. 1990. aastatel oli raske aeg ning tööd oli keeruline saada. Seega ei jäänudki palju muud üle, kui hakata iseenda tööandjaks ja ettevõtjaks.

Kas alustamine oli kergem või raskem, kui arvasite? Kõige raskem oli bürokraatia, mis alustamist ja ümberehitamist segas. Esimesed viis aastat sõna otseses mõttes jooksin mööda linnavalitsust ja teisi asutusi. Tagantjärele vaadates oli kerge, aga kui olin selle supi sees, siis mõtlesin küll, et miks see nii raske peab olema.

Kas 1990. aastate ja praeguse aja ärikultuuris on olulisi erinevusi? Kindlasti. Siis oli kauboikapitalism, aga meil pole suuri probleeme olnud.

Mida tulevikuks prognoosite? Elu läheb ikka paremaks, kogu aeg on läinud. Vaatame tulevikku positiivsemalt kui mõni aasta tagasi. Paar aastat oli küll seisakut. Aga üle-eelmise aastaga võrreldes on asjad juba paremaks läinud ja selleks aastaks planeerime veel paremat tulemust. Viie aasta pärast on sama olukord, kui oli aastal 2007. Aknatööstuses ei tasu üle kahe-kolme aasta ette prognoosida, aga tänu sellele ongi huvitav.