Uurimisorganite viitsimatus soosib skeemitajaid

Tänane Äripäev räägib skeemist, milles üks mees jäi ilma suurest summast rahast ning sellest, et riigilt pole ta abi saanud. Uurimisorganid mängisid ohvri kuriteokaebusega pingpongi seni, kuni kuritegu lihtsalt aegus.

Äripäeva arvates soosib Eesti riigi uurimisorganite viitsimatus, tahtmatus keeruliste finantskaebustega tegeleda skeemitajaid. Uurijail on praegu liiga lihtne öelda, et tegemist on tsiviilasjaga, minge kohtusse.

Niisiis, tänasest Äripäevast selgub, et ettevõtja Ilmar Tolmats sai kinnisvaraarendusest esimese kerge kasumi kätte ning läks suuremat saaki jahtima. Sõlmis selleks kinnisvaraärimees Kristian Kesneriga igati korrektse, igati lugupeetavas advokaadibüroos Sirel ja Seppik ette valmistatud investeerimislepingu. Ning kandis 2006. aasta märtsi alul 25,4 miljonit krooni Kesneri ettevõttele üle. Tänaseks on selgunud, et Kesner kandis 23 miljonit sellest summast juba järgmisel päeval vendade Sulev ja Siim Seppikutega seotud ettevõttele. Möödus aasta ja Tolmatsile sai selgeks, et mingit arendust ei tule. Teda hakkas närima kahtlus, et loodetud tulu asemel võib ta jääda ilma ka oma veerandsajast miljonist kroonist.

Edasi läksid aga asjalood veelgi põnevamaks. Põnevamaks muidugi vaid neile, kes pole mängu pannud 25 miljonit krooni. Ühesõnaga, Tolmats esitas politseile kuriteokaebuse ja taotles kriminaalmenetluse alustamist. Ja sai eitava vastuse. Tolmats pöördus prokuratuuri ning sai taas eitava vastuse - tegemist on tsiviilasjaga, pöörduge kohtusse. Tolmats pöördus kohtusse ning sai õiguse - ringkonnakohtu arvates peaks politsei siiski kriminaalasja algatama. Kesner on aga juba koos elukaaslasega asunud neile kuuluvat kinnisvara "müüma" - süüdimõistmisel poleks neilt võtta enam midagi. Ning mis veelgi põnevam, politsei uurib aastakese, kogub viie köite jagu materjale, viib kriminaalasja prokuratuuri ning sealt tuleb taas teade - tegemist on tsiviilasjaga. Tolmats pöördub taas ringkonnakohtusse, kes kohustab prokuratuuri kriminaalasja jätkama.

Kuid tänaseks on väidetava pettuse toimepanemisest viis aastat täis saanud. Kuna kahtlustatavatena on üle kuulatud ainult Kesner ja tema elukaaslane, siis pettuse kahtluse osas aegumise tõttu kahtlustatavate ring enam ei laiene. Ning isikud, kes Tolmatsi sõnul pea kogu raha oma kasutusse said, pääsevad puhta nahaga. Ometi ütlevad kaks ringkonnakohtu määrust, mis kriminaalmenetluse alustamise ja jätkamise kohustamiseks on tehtud, selgelt, et tuleb välja uurida kogu isikute ring, kes pettusega seotud on.

Ühesõnaga, tervelt kolm aastat pidi kodanik Tolmats erinevate uurimisorganite uksi kulutama, et lõpuks siiski teada saada - ta on ise loll, et oma raha kasvatada tahtis. Kellelt siis Eesti Vabariigis abi saada? Jah, kindlasti leidub neidki, kes hakkavad rääkima, et ega see Tolmatsi raha väga puhas polnudki. Kuid see pole ju oluline. Oluline on, et üks isik usaldas teisi ning jäi rahast lihtlabaselt ilma.

On muidugi ka teine variant - skeemitajad on uurijatest lihtsalt peajagu üle. Et skeemid on nii keerulised, et uurijad lihtsalt ei suuda neid lahti harutada. Muidugi, on ka kolmas variant, kuid sellele ei tihka me isegi mõelda mitte. Ja võta nüüd siis kinni, mis halvem - kas see, kui riik on laisk, loll, või äraostetav?

Autor: ÄP