Põline rikkus hääbub jäika poliitikasse

Kui nüüd keegi pärast selle lookese läbilugemist arvab, et tegemist on järjekordse kivi ladumisega põllumeeste nutumüüri, siis jäägu talle tema arvamus. Eks tõesti esine palju ka niisama hädaldamist ja selle taga pole mitte ainult maal oma igapäevast leiba teenivad inimesed.

Ent tunnistagem, et põllumajandust ja üldse maamajandust on riik erinevate võimumeeste valitsemise aegu ikka üksjagu nööganud. Kusjuures kunagistel, suure osa rahva meeltest minema pühitud aegadel väljateenitud vitsad hakkavad alles praegu säru tegema.

Näiteks on püsti hädas seakasvatajad, eriti need, kes pole ennast Ruoakatalo või Atria kontsernile maha müünud, sest justkui nõiaväel kallines söödavili poole aastaga 150%, isegi kuni kaks korda. Ent kuidas ikkagi nõnda üleöö?

Üks põhjus on selles, et omal ajal ei lubanud riik seafarmide juurde põllumaad erastada. Sestap on seakasvatajad praegu justkui maata mehed, kes on sunnitud kogu söödateravilja sisse ostma. Teiseks jagatakse eurotoetusi vaid hektaripõhiselt või loomade pearahana, aga arvesse läheb ainult selline pea, mida sarved ehivad. Sõna "sealihatootja" toetust ei taga. Võttes võrdluseks Soome, siis põhjanaabrid on erisused seakasvatusele ELilt välja võidelnud. Kui keskmine Eesti seafarm asuks Soomes, saanuks ta mullu üle 10 miljoni kroonise toetusraha.

Söödavilja seekordse hinnatõusu mootor oli euroliidult soodsa hinnaga soetatud reservvilja oksjonilepanek, mille müügiga spekulandid nüüd talupoegadelt seitse nahka võtavad.

Elu maal ei saa edeneda, kui põllumajandustoetus on seotud lahti põllumajanduslikust tootmisest. Näiteks kui farmeril on kümme hektarit põllumaad, siis piisab toetuse saamiseks see aastas kord niidukiga üle käia, sest keegi ei tee jälgi, kas sa seda ka künnad, kultiveerid, külvad ja väetad. Absurd ju!