Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Lotte - magus kirss argipäevas
Julgen tunnistada, olen Lotte ja kogu tema kaaskonna suur austaja, mistap ootasin nende uutelt seiklustelt palju. Pettuma ei pidanud, otse vastupidi, sain üdini positiivse kinoelamuse.
Tandemi Andrus Kivirähk, Heiki Ernits, Janno Põldma sünergia on võimas.
Selle tulemusel on sündinud ja loodetavasti sünnib ka tulevikus veel palju üdini positiivset, vägivallavaba, mõnusa huumori ja teistpidi maailmavaatega ilusat muinasjuttu kelmikate ja rõõmsameelsete tegelastega.
Nagu eelmisegi pika filmi puhul, mis mu kahel õpelapsel juba ribadeks on vaadatud, ei puudu uuest linateosest mõnusad krutskid ja nutikad lahendused, hea huumor, uued ja huvitavad tegelaskujud ega hästi valitud näitlejad nende tegelaste häälte kujul.
Palju kõlab Sven Grünbergi loodud muusikat, mis pildi ühes sisu ja selle sõnumiga kirkalt tööle paneb. Kõik on uues filmis paigas.
Kui eelmise filmi fookuses oli leiutamine ja nutikus, siis mingil määral on see alles ka uues filmis, mille pearõhk on rändamisel, reisitarkustel, teel kogetul ja õpitul.
See, et Lotte ja tema tegemised Eestis ja mujalgi nii populaarsed on, ei üllata mind tegelikult üldse. Loo sõnumile, tegelaskujudele, pildikeelele ja lihtsusele ei ole lihtsalt midagi vastu panna.
Niisamuti nagu see sobib vaatamiseks lastele, on sealt tarkuseteri noppida täiskasvanutel. Rändurid Lotte ja Klaus pilluvad neid õige teadlikult matkatarkuste näol. Meelde tasub kindlasti jätta rännutarkus number seitse: "Elu peab põnev olema!".