Itaalia võlakirjad pensionifondide soosikute seas

Itaalia, Hispaania, Prantsusmaa ja mitme teise üliturvaliseks peetud riigi võlakirjad kaotavad viimasel ajal järjest enam investorite usaldust, näiteks kärises nende võlakirjade tootluse vahe võrreldes Saksamaa väärtpaberitega möödunud nädalal euro ajaloo suurimaks.

Riskivaba lahendus puudub. Meie kohalikes II samba fondides olevatest riigivõlakirjadest ulatub mitme tootlus üle riigi jätkusuutmatusele viitava 7% piiri või on selle lähedal. Samas pole olukorrale ka head lahendust, kuna ainult kõige kindlamate valikutega piirdudes poleks võimalik tootlustega edukalt teistega konkureerida.

"Te tahate nende investeeringute kohta saada lühikesi vastuseid nagu "ei", "jah", "tark", "loll", aga niimoodi ei saa vastata, sest Teie kui ajakirjanik ja kui eraisik ise nõuate neilt tootlust. Kuhu nad, vaesekesed, peavad siis investeerima?" küsis pensionifondide valikutest rääkides pangandusega tegelev Indrek Neivelt.

Itaalia võlakirjade kohta ütles Neivelt, et tema oleks nende pärast muretsema hakanud juba aasta tagasi, ent samas võib küsida ka teistpidi: kui mitte investeerida ühte euroala suurema majandusega riiki, nagu Itaalia, kuhu siis veel! Häda on Neivelti sõnul aga selles, et need, kes on usaldusväärsed, ei võta laenu, vähemalt mitte nii palju kui näiteks Itaalia. Kokkuvõttes ei taha Neivelt kedagi süüdistada, kuigi ise poleks ta enda sõnul kindlasti pensionifondidega päris samu valikuid teinud.

Vitsurit hämmastas fondide valik. "Tagantjärele tarkus on täppisteadus. Arvan, et need, kes investeerisid, poleks investeerinud ei Leetu ega Itaaliasse, kui oleks ette näinud praegusi riske, mis on liiga suured," kommenteeris majandusekspert Heido Vitsur seda, et suuremate pensionifondide riigivõlakirjainvesteeringutest on esimese viie hulgas Itaalia ja Leedu.

Vitsur on siiski arvamusel, et katastroofi ei tule. Itaalia täielik ebaõnnestumine ei tule tema sõnul Euroopas ja maailmas kõne alla tema suuruse tõttu. Leedu seevastu on nii väike, et teda suudetaks vajadusel päästa. "Mind lihtsalt hämmastas selline valik," märkis Vitsur.

Leedu, Ungari, Poola, Türgi, Mehhiko, Rumeenia, Lõuna-Aafrika Vabariigi, Brasiilia, Horvaatia ja Bulgaaria võlakirjad kuuluvad arenevate turgude võlakirjade varaklassi, mille võtsime oma pensionifondides (v.a K1) kasutusele selle aasta alguses, et optimeerida riiklike võlakirjade portfelli riskitaset.

Erinevalt suhteliselt suure võlakoormusega arenenud riikidest on arenevate turgude riigi- ja erasektori võlg keskmiselt suhteliselt madalal tasemel ning samuti on märksa paremas seisus arenevate riikide eelarvetasakaal.

Itaalia näol on tegemist maailma suuruselt kolmanda võlakirjaemitendiga ning kui peaks tekkima vajadus võlga restruktureerida, siis see tooks automaatselt kaasa vajaduse rekapitaliseerida suur osa Euroopa pangandussektorist, pannes täiendava surve alla ka teiste riikide maksejõulisuse. Seetõttu on põhjust uskuda, et Euroopa Keskpank jätkab regiooni finantsstabiilsuse tagamiseks sekkumist Itaalia võlakirjaturgudele vähemalt seni, kuni Euroopa Finantsstabiilsusfond selle rolli üle võtab.

Üleüldise riskikartlikkuse kasvu taustal näeme finantsturgude Itaalia riskipreemia lühiajalise kasvu võimalust ning seetõttu vähendasime novembris riigi võlakirjade osakaalu pensionifondides.

Prantsusmaa puhul on tegu globaalselt arenenud turgude kontekstis kõrgekvaliteedilise reitinguga riigiga, kuid kindlasti tuleb meeles pidada, et võrreldes viie aasta taguse ajaga on nihkunud nii riiklike võlakirjade kvaliteediskaala kui ka riigid sellel skaalal. Viimasel ajal oleme pigem tasapisi liikunud kvaliteediskaala kõrgemasse sektorisse, nt Soome.

Rumeenia kasuks räägivad madal valitsussektori võlg ja väike riigieelarve puudujääk. Mõningast kindlust annab ka see, et IMF hoiab sealsetel arengutel silma peal.

Itaalia puhul meeldis mulle, et erinevalt riigist on erasektori võlakoormus väike. Itaallased on Euroopas ühed rikkamad, keskmisel itaallasel on rohkem vara kui keskmisel sakslasel või prantslasel. Itaalia välisvõlg on küll suur, aga eelarve defitsiit väike.

Olen vältinud Kreeka, Iirimaa ja Portugali võlakirju kui liiga riskantseid.

Samas ma kardan ka nn riskivabasid võlakirju nagu Saksamaa ja USA valitsuse omad, mille hinnad on tõusnud suure nõudluse tõttu tasemetele, kust nad saavad ainult langeda.

Mis puudutab võimalikke uusi investeeringuid, siis ma usun, et suurte ja tugevate ettevõtete võlakirjad on segment, mida tasub vaadata.

Meie valiku taga on eelkõige vajadus võimalikult madala riskiga võlakirjade järele, mis oleksid nn safe-haven omadustega ja maandaksid pensionifondides sisalduvat riskantsemate varade, nagu aktsiate ja ettevõtte võlakirjade, riski.

Eraldi käsitleme Ida-Euroopa investeeringuid, mille hulgas on otsepaigutused Poola ja Tšehhi riigivõlakirjadesse, mis samuti peegeldavad Ida-Euroopa regiooni siseselt vähimat võimalikku investeerimisriski.

Ka maksevõime seisukohalt väga turvaliste riigivõlakirjade puhul eksisteerib alati risk, et võlakirja hinda surub alla intressimäärade tõus.

Nüüd, kui intressimäärad on väga madalal ja turvaliste riigivõlakirjade tulumäärad on rekordiliselt madalal, on üheks peamiseks ohuks intressimäärade tõus, kui inflatsiooniootused hakkavad millalgi taas pead tõstma.

Loomulikult on terava tähelepanu all ka oht, et eurotsooni võlakriis kandub edasi Saksamaa, Soome ja Hollandi riigivõlakirjade turule.

Sampo pensionifondide investeeringud riigivõlakirjadesse langevad ühte kahest kategooriast: tegu on kas Euroopa võlakriisi suhtes kõige vähem tundlike riikide võlakirjadega või nn arenevate riikide võlakirjadega, mille hind sõltub pigem üldistest arengutest finantsturgudel.

Riigivõlakirjade omamise poolt kõnelev argument on praegu peamiselt majandusaktiivsuse aeglustumise faas,

Euroopas ehk isegi võimalik majanduslangus. Sellistes tingimustes on riigivõlakirjad heaks teiste varaklasside hinnaliikumisi tasandavaks paigutuseks.

Teisalt, arvestades niinimetatud Euroopa võlakriisi konteksti, on tavapärasest olulisem, milliste riikide võlakirjadesse investeerida. Selles osas oleme teinud valiku peamiselt riigi laenukoormusest ja eelarvepositsioonist lähtudes.

Ma olen üldiselt seda meelt, et kui keegi väidab, et midagi ei ole võimalik, siis viitab see eelkõige vastaja kujutlusvõime puudulikkusele. Erinevad sündmused juhtuvad erineva tõenäosusega ja võimalus, et Itaalia valitsuse võlapaberid muutuvad rämpsuks, on oluliselt suurem kui Saksamaa valitsuse võlapaberitel. Siin tuleks muidugi kõnealune sündmus - rämpsuks muutumine - tingimata määratleda. Näiteks nii, et rämpsvõlakirja aastatootlus ulatub üle 15%.