Puhkepäev. Tartu kunstimuuseum otsib uut identiteeti

Oma avanäitusega, kuhu on kuraatoritena kaasatud ka Marika Agu ja maalikoguhoidja Mare Joonsalu, esitab Artel lihtrahvalikke küsimusi kunstimuuseumi toimimise kohta.

Kunsti mõõtmed. Ilmselt kõige põletavama küsimus on Artelil tekkinud koos norra kunstniku Toril Johannesseniga: “Kui suurt kunsti peaksime eksponeerima?” Muuseumi esimese korruse suurde saali on paigutatud ülisuur vahtplastist objekt, mille mõõdud on lähtunud sellest, et see hõlmaks võimalikult suure osa etteantud ruumist ning mahuks oma suuruse ja kujuga sisse muuseumi aknast.

Temaatiliselt arendab “suure kunsti” liini edasi Marika Agu kureeritud osa küsimusega “Kas nüüd on kunst?”, kus muuseumi valged seinad on täielikult kaetud tänavakunstiga. Agu esitab terava küsimuse kunsti piiride kohta. Kas kunstimuuseumis eksponeerimine valideerib kõik koheselt kunstina?

Muuseumidirektori hirmudest ja paranoiadest on Flo Kase­aru teinud näitusele veel vaimuka joonistusteseeria “Muuseumi­direktori hirmud”. Godzillast kunsti ähvardava äikeseni on Kasearu läbi fantaseerinud vähem ja rohkem reaalsed olukorrad, mis võiksid segada iga kultuuriväärtusliku institutsiooni direktori rahulikku und.

Klassikute vajalikkus. Kaasaegse kunsti juurest jõutakse ka Tartu kunstimuuseumi põhivaradeni ehk Pallase koolkonnani loominguni. Tartu muuseumi kogude tuumiku on siiani moodustanud ju just meie klassikute teosed. Mare Joonsalu on muuseumi kogude põhjal kureeritud näituseosas esitanud küsimuse “Millised on need teosed, ilma milleta ei saa elada?”.  Märgilisena tuleks võtta asjaolu, et klassikale kuulub sellel näitusel ainult üks ruum. Ülejäänu on kaasaegse kunsti päralt.

 

“Kas me sellist muuseumi tahtsimegi?”

Tartu kunstimuuseum, Raekoja plats 18, TartuNäitus on avatud kuni 9. märtsini