Lihtsuse aeg on lõppenud

Lihtsal maksusüsteemil on kaks viga. Esiteks kahandab see konkurentsivõimet niššides, millest mõni võib olla meile kaotamiseks liiga suur. Teiseks toodab see ühesuguse totaalse lauskontrolli vajadust. Mõlemad töötavad lõpuks ettevõtluse põhialustele vastu.

Riik peab end aktiivselt välja pakkuma. Raha ligimeelitajana peab Eesti riik end ettevõtjatele, töökohtade pakkujatele samamoodi müüma, nagu ettevõte iga päev oma klientidele.

Oleme ja jääme sõjaka suure naabri kõrval paiknevaks väikese rahvaarvuga riigiks, kes asub oma kehvade ühendusteedega Euroopa keskustest kaugel. Miks peaks raha siia tulema ja siia jääma?

Ettevõtjatena teame, et ühe puuga löömise asemel on praegu kasvamiseks vaja selgelt seg­menteerida erinevad kliendigrupid ning välja töötada neile erinevad lähenemised. Ma ei räägi iga siia investeerida sooviva või töökohti loova ettevõtja erikohtlemisest. Kuid ehitus-, kaubandus- ja tehnoloogiafirmadel, tegelikult kõigil suurematel või perspektiivikamatel majandusharudel on oma spetsiifika, mida riik võiks nendega suheldes ja neid maksustades arvestada.

Keerukam ja igale olulisele kliendigrupile, sh meile vajalikele välisinvesteeringutele, eraldi õmmeldud lähenemine, mis puudutab maksusüsteemi või aruandlust või mis iganes riigi ja kliendi vahelist suhtlust, võiks olla Eesti jaoks väga suure potentsiaaliga.

Siin on veel üks oluline seik. Keerulisemat müüki praegu mitte ainult ei põlata, vaid selle vältimine on lasknud riigi tasandil võimule tulla back-office’il ehk tugistruktuuridel, näiteks maksu­ametil. Igasuguse halva hälbe vähendamiseks on rakkesse pandud kõik turuosalised. 1000 päti eest saab mööda kukalt 50 000 ettevõtjat.

Tugistruktuurid ei saa ettevõttele ette kirjutada, milline on ettevõtte äriplaan või kuidas ta käivet tegema peab. Tegelikult peab olema vastupidi – tugistruktuurid aitavad ettevõtte juhtide tehtud äriplaani täita ja nende kliente teenindada.

Olukorras, kus meil on loodud erinevaid e-riigi elemente, pole neid suures pildis kasutatud mitte eelkõige klientide (siin elavad inimesed ja tegutsevad ettevõtted) edu hüvanguks, vaid nendesamade tugistruktuuride elu lihtsustamiseks.

Tundub, et meie peame back-office’i tööd lihtsamaks tegema, mitte nemad ei tee meie elu kiiremaks ja mugavamaks. Kogu austuse juures maksuameti vastu - tugistruktuurile on siiski omane asju enesekeskselt näha ja kogu ülejäänud maailma endale mugavamasse sängi kohandada. Mõelgem näiteks IT-le oma ettevõtetes.

Mitte asjata ei tunne ettevõtjad end viimaste ja plaanitavate seadusemuudatuste tõttu (1000euroste arvete deklareerimine, töötajate registreerimine, ametiautode plaanitav käibemaksuarvestus) pettunu ja tujutuna. Ettevõtjad, kellest 95% on oma tööd ausalt teinud ja - mis veel olulisem - oma töötajatega usaldava õhkkonna rajanud, tunnevad motivatsioonilangust.

Äsjasel Eesti töötaja- ja peresõbralikumate firmade autasustamisel tegi üks poodiumil seisnud firmajuht poliitilise avalduse. Ta ütles, et esimest korda tunneb ta, et ei taha Eesti ettevõtjana tegutseda. Ta tunneb, et tema riik ei usalda teda. Ja seda ütleb aus, väga hea sisekliima ning väga heade tulemustega ettevõtte juht. Sellist avaldust pole mina varem selle 20 aasta jooksul kuulnud, mil oleme TOPide võitjaid autasustanud.

Usalduseta ei saavutata tulemusi. Riigijuhid, usalduslik õhkkond on hirmus oluline. Nii organisatsioonis kui ka riigis tervikuna. Ilma selleta ei tule tulemusi.

Kontrolli ja pideva piitsutamisega; pidevalt tunde tekitamisega, et sa oled süüdi; pidevalt vaid negatiivsele tähelepanu juhtimisega, n-ö võõrasema atmosfääri tekitamisega, lõhute te midagi, mida on väga raske taastada.

Meil on üsna head e-riigi alused ja oleme ka üsna kompaktsed. Kasutagem siis neid võimalusi mitte veel parema Exceli-ülevaate saamiseks, vaid loovama ühiskonna tekitamiseks. Loobugem lihtsuse kultiveerimisest, mille taha peitub juba liiga pahatihti tugiüksuste soov oma elu lihtsustada ja kõike tehtut veel paremini kontrollida. Mis siis, et aruandluse kasv tuleb lisaväärtuse tekitamise arvel.

Ärgem eeldagem, et ettevõtja on suli. Jah, kontroll on ka oluline, kuid veel olulisem on, et oleks, mida kontrollida.

Esimene optsioon peab olema väärtuse tekitamine ja siis alles kontroll. Praegu on üha enam vastupidi.