Vana talu uus hingamine

Karla küla territooriumilt voolab läbi Kuivajõgi, pinnas on savine ja peab hästi niiskust kinni, mis loob head eeldused maaviljeluseks. Nii pole Sadevälja talu elumaja olnud algusest peale mingi muldpõrandaga onnike, vaid tellistest, 2,8 meetri kõrguste tubadega häärber, mille külge oli ehitatud palkidest rehi.

Sadevälja talu ehitati 1895. aastal ja seal elati kuni II maailmasõjani. 1944. aastal osa pere­konnast põgenes ja leidis elupaiga Kanadas. Need, kes siia jäid, kasutasid talu suvekoduna, mille korrashoidu väga palju ei investeeritud. Margus Proos sai üsna laokile jäänud talu päranduseks eelmise sajandi lõpul.

Sadevälja oli Margusele lapsepõlvest peale tuttav koht. Looduslikult kaunis paigas Kuivajõe käärus omaette asuv talu meeldis ka aiandusharidusega Janale. Nii et küsimust, mida päritud taluga teha, üles ei kerkinudki, küsimus oli, kuidas see korda teha.

Moodne tulemus tänu talupojatarkusele. Kuna häärber oli ehitatud kohapeal põletatud tellistest, mis talumaja kohta on üsna haruldane, ning need olid väga hea kvaliteediga, siis see osa majakarbist jäeti alles. Endiselt heas korras oli ka reheahi, ent rehetoa palgid olid suures osas mädanenud. Rehetoata aga oleks maja jätnud väga ebaproportsionaalse mulje. Nii otsustati rehetuba uuesti üles ehitada ja ühtlasi sai maja peale teise korruse, mida katab sindelkatus.

“See oli meie mõlema kiiks,” ütles Jana Proos, “sellises stiilis ja sellisest ajastust pärit maja lihtsalt vajab sindelkatust.”

Prooside perel moodsaid soojustusvõtteid kasutada ei tulnud, sest tellisseinad olid poole meetri paksused ning ka rehetoa ehituseks valiti välja 40–50sentimeetrise läbimõõduga palgid, mis talupojatarkuse kohaselt tagavad sooja maja. Rehetuba ehitati Lõuna-Eesti angaaris valmis, võeti siis uuesti lahti ning pandi Sadeväljal vana reheahju ümber uuesti kokku.

Teadliku siseviimistluseta oma aja moodi. Rehetoa palgid on seestpoolt linaõliga üle tõmmatud, mis annab ruumidele ikka veel erilise karge lõhna. Elutuba on kaetud helebeeži lubikrohviga. Lubikrohv oli seal varemgi, aga see oli üks väga kole sinine toon, meenutab perenaine Jana: “Tahtsime sellest väikese fragmendi alles jätta, aga see oli meie jaoks ikka liiga kole.”

Mööbel pärineb suures osas ajast, mil maja kunagi sisustati. Ka aidas leidunud riide- ja viljakirstud on toodud elumajja ning neile on leidnud sobiv rakendus. Elutuppa on üles pandud kangasteljed, sest kudumine on perenaise hobi. Ta on ise kudunud kõik maja kaltsuvaibad ning ka teised tekstiilid.

Sisekujunduses on suurt rõhku pandud detailidele. Vitraažaken on isegi keldris.

Pole midagi taastuvamat kui puit. Hoones on keskküte. Katla jaoks ehitati häärberi taha eraldi maja, ja katelt köetakse puudega.

“Me mõtlesime ka maakütte peale,” ütleb Jana, “aga jätsime selle mõtte kohe kõrvale. Esiteks on maakütte panek kallis ja teiseks vajab see ju töötamiseks elektrit. Ei ole midagi taastuvamat kui puit, eriti veel, kui see puu kasvab su oma maal.”

Tõsi, puuküttel katelt tuleb kütta iga päev ja peab olema juures, et puid juurde panna. “Selleks juhuks, kui tahame näiteks nädal aega järjest ära olla, lülitame sisse pelletiahju, see töötab automaatselt. Muidu jahtub elamine täiesti maha,” on pere leidnud sellele probleemile lahenduse.

Maja on soe, kuigi ruumid on suured. Hoone laius on 9 meetrit ja pikkus kaks kord nii palju, elutuba on kahe korruse kõrguselt avatud. Sundventilatsioon on vaid köögis, saunas ja tualettruumides, aga õhk püsib sellele vaatamata kogu aeg värske terves majas.

Väga külmade ilmadega on köetud ka rehe­ahju. “See on nii tohutu suur, et köök püsis nädal aega soe,” kinnitab perenaine, aga süüa pole ta reheahjus teha proovinud. Selleks on köögis puu- ja elektripliit. Majas on säilitatud kõik endisaegsed tahveluksed. “Selliseid tänapäeval enam ei tehta,” ütleb Jana.

Taluromantika. Sadeväljal on mitmeid kõrval- ja abihooneid. Vana, vabaõhumuuseumit väärt aita kasutatakse panipaigana, vanas võlvitud keldris hoitakse talvevarusid. “Keldrile pidime uue katuse peale tegema, sest see ei pidanud vett,” räägib Jana, “ja paekivist põranda, sest lumesulamisaegu tuleb sinna vett ka altpoolt.”

Kaev häärberi õuel on alles, kuigi ämbriga vett keegi enam ei ammuta. Nüüd on kaevus pump ning sellele on üles ehitatud kogu majapidamise veevärk. Aeda on rajatud kunstlik tiigike, mida toidab vihmavesi, mis valgub kette pidi torudesse ning torusid pidi tiiki.

Suvel käib pererahvas kämpingumajja rajatud suitsusaunas. Grilliõhtuteks on majast natuke eemale rajatud väike paviljon ning püstkojakujuline välitualett. Krunti ilmestab palkidest sild üle Kuivajõe.

Rododendronimägi. 2012. aastal sai kodu presidendilt kauni kodu auhinna. Määravaks sai see, et talus on säilitatud kõik, mis säilitamist väärt. Aia kujundamisel on arvesse võetud nii ümbritsevat loodusmaastikku, reljeefi kui ka taluõue traditsioonilist paigutust. Isegi vana rehetoa lammutamisest jäänud palgid on ära kasutatud peenarde tegemiseks.

Õuele on rajatud ka mitmeid kiviktaimlaid, seal on koha leidnud ka okas- ja kukerpuukollektsioon. Omapäraselt on lahendatud kasvuhoone, mille üks sein laoti üles majaehitusest üle jäänud plokkidest. “Kasvuhoone kõik neli seina ei pea ilmtingimata olema klaasist,” ütleb Jana. Vastu plokkseina on istutatud viinamarjad, mis tunnevad ennast siin väga hästi. Klaasseina äärde on pandud kasvama tomatid, ja nende jaoks läheb elu kuumade ilmadega isegi liiga palavaks. Et õhku jahutada, kastetakse põrandat külma veega.

Perenaise uhkus on suur rododendronimägi, kus perenaine kasvatab palju erinevaid rododendronisorte vaheldumisi kultuurmustika ja teistegi metsamarja kultuurvormidega nagu jõhvikas ja murakas. Kõigile neile meeldib hapu kasvupinnas. Kui keegi veel ei tea, siis mustikad võivad kasvada korraliku puu kõrguseks, näiteks sännakmustikas isegi kuni viis meetrit.

 

Jana ja Margus Proosi Sade­välja talu Karla külas Kose vallas sai Eesti Vaba­riigi presidendi kauni kodu auhinna 2012. aastal, kui pere oli seal elanud alles ühe aasta. Nüüdseks on juurde ehitatud abi- ja kõrvalhooneid ning laiendatud iluaeda.