Lihasaldost rõõmu ja muret

Ületootmine kestab. Eestis kasvas sealiha tarbimine ka suhteliselt kalli veiseliha söömise vähenemise arvel, seda nii liha kui ka valmistoodete tarbimise kaudu. Ületootmine Euroopas Venemaa ekspordikeeldude tõttu aga kestab, seega on oodata sealihale ka lähiaastail soodsat hinda ja kõrget tarbimist.

Linnuliha tarbimine oli mullu esmakordselt üle 23 kg inimese kohta. Tasapisi on kasvanud kodumaine linnuliha tootmine, kuid isevarustatus on endiselt vaid 59%, sest tarbimine kasvab sama kiiresti kui tootmine. Linnuliha tarbimise kasvu põhjused on endiselt selle suhteliselt soodne hind ja tervislikkus. Kasvu on soodustanud ka tootearendus, mis on pannud inimesi rohkem linnuliha tarbima erinevate uute toodete kaudu. Järjest suurem roll on kanafileel ja fileest tehtud toodetel. Võib öelda, et me läheneme oma eelistustes Skandinaavia tarbijatele.

Kogu ametlik lihatarbimine jätkub aga suhtelises madalseisus. Erinevate lihaliikide lõikes vaadatuna on veiseliha tarbimine nii tugevas languses, et see nullib kana- ja sealiha tarbimise kasvu. Tagasihoidlik tarbimine koos kasvava loomakasvatuse mahuga on teisalt viinud kogu lihasaldo rekordilise isevarustatuse tasemeni – 90%.

Kokku sõi eestlane mullu ametlikel andmetel 69 kg liha. Seda on sama palju kui kümme aastat tagasi ning vaid natuke rohkem kui 2012. aastal. Vahepealsetel aastatel oli sama näitaja aga koguni üle 75 kg.

Osa liha statistikas ei kajastu. Samas müügimahud ja küsitlused sellist nõrka trendi ei toeta. Jääb üle arvata, et statistikast möödamineva tootmise ja impordi numbrid peavad olema suurenenud ning hall majandus oma osakaalu lihaäris tõstnud. Tekib küsimus, kas erinevate ettevõtjate otse tarbijale müük ning turgude ja ajutiste müügilettide näitajad on ikka riiklikus statistikas kajastatud ja ka maksud makstud. Selles on põhjust kahelda.