Advokaat pani püsti šokolaadiäri

Kristi Lehtise elutoa ja köögi piiril paiknev kodune šokolaaditööstus Tallinna kesklinnas lõhnab nagu lapsepõlve unistuste töökoht Roald Dahli raamatukangelase Willy Wonka šokolaaditehases. Erinevalt suurtööstustest, kus šokolaad voolab Lehtise sõnul vaid suletud püttides, saab tema köögis näha ka voolavat šokolaadijuga, kommide välja potsatamist südamekujulistest vormidest ning šokolaadi valamist hiiglaslikust kotist väiksesse sulatusmasinasse.

Välismaa kogemus andis ettevõtlusjulgust. Lehtise viimane erialane töökoht oli Soraineni advokaadibüroos. Enne seda õppis ja töötas ta üle kümne aasta Inglismaal ja Lähis-Idas advokaadina, kus tema klientideks olid ettevõtted.

“Nende töö tundus nii põnev, et tahtsin ka ennast proovile panna ja ise ettevõtjana teisel pool lauda istuda,” rääkis Lehtis. “Mõtlesin tegelikult ka jäätise tootmisele, aga valisin šokolaadi, sest mulle tundus, et Eesti käsitööšokolaadide turul on rohkem ruumi. Šokolaad paneb ju kõigil silmad särama,” lisas ta.

Lehtis ütles, et kõik kogemused varasemast elust on talle algaja ettevõtjana kasuks tulnud, eriti Eestist eemal viibimine. “Kui ma poleks töötanud Inglismaal või Lähis-Idas, tunneksin palju vähem tooteid ja seda, kuidas erinevates maailma paikades äri aetakse. Näiteks fair trade’i märk on Inglismaal väga levinud, siin seda veel eriti ei tunta,” selgitas ta.

Pärast Inglismaal veedetud aastaid elas Lehtis veel kaks aastat Kataris ja ühe Dubais. “Kui laps sai kaheseks, tulime Eestisse tagasi, et lähiajal siin oma firmaga alustada. Minu meelest on Eesti maailma parim koht laste kasvatamiseks ja väga hea koht oma ettevõtte alustamiseks. Siin on hea väike turg, kus on lihtne välja selgitada, millised tooted rahvale meeldivad,” sõnas Lehtis.

Iseõppija kasulikud õppetunnid. Oma šokolaadi­äri idee realiseerimiseks läks Lehtisel pool aastat ning esimeste karpide ja masinate tellimisest toodangu müügini veel pool aastat.

“Soov oli juba nii suur, et kõhklusi mul enam polnud. Mõtlesin, et kui sellest midagi välja ei tule, siis mu eelmine töö ei kao ju kusagile. Mulle meeldib väga ka advokaaditöö, aga tore on proovida elus ka midagi muud, millele oleks ka kolme­kümne aasta pärast tore tagasi vaadata. Advokaadina tahaksin kunagi edasi töötada, praegu on selles lihtsalt paus. Šokolaadiäriga tuleb esialgu kõvasti tööd teha,” ütles Lehtis.

Vastse šokolaadiärinaise Lehtise sõnul teeb ta igal nädalal mitmeid alustava ettevõtja vigu. “Näiteks kujutasin ma ette, et müün väga erineva stiiliga kommikarpe, aga nüüd saan aru, et ostja tahab ühes kindlas stiilis karpi. Teised, mis ma tellinud olen, lihtsalt seisavad. Oleksin pidanud alguses rohkem turu-uuringut tegema või mitte nii palju karpe ette tellima. Selliseid näiteid võiks tuua palju. Mõtlen sageli, et kui saaks nüüd uuesti alustada, oleks juba palju lihtsam,” märkis ta.

Kõige raskem oli Lehtise sõnul kommidele-šokolaadidele edasimüüjaid leida ning pidevalt ­eitavaid vastuseid kuulda. “Tahtsin hirmsasti saada müügipinda vanalinnas, kuid seda on pea võimatu leida. Käisin mööda vanalinna poekesi ukselt uksele, astusin sisse ja küsisin, kas nad tahaksid minu tooteid müüa. Nii võttiski kauplus Hea Eesti Asi minu šokolaadi müüki,” meenutas ta. Lisaks müüakse Chocolala tooteid Stockmannis ja Kaubamajas.

Silmaring šokolaadimessidelt. Chocolala käima lükkamiseks investeeris Lehtis 300 00 eurot šokolaadi sulatamise masinatesse ja spetsiaalsetesse niiskuskindlatesse külmkappidesse – liigse niiskuse korral läheb tahenev šokolaad pealt hallikaks. Seda, kuidas aga šokolaadikompvekid päriselt valmis teha, õppis ta raamatutest ja šokolaadiüritustelt Euroopas. “Olen käinud Inglismaal paar korda šokolaadikoolitusel ning šokolaadikonverentsidel ja -messidel, peamiselt Prantsusmaalt.”

Kuigi mõni tuttav oli Lehtise plaani suhtes skeptiline, pole ta oma otsust kordagi kahetsenud. Investeeringud loodab ta tagasi teenida ehk juba järgmise aasta lõpuks. Ka tahab ta aasta lõpuks kolida suuremale tootmispinnale ja murda millalgi välisturgudele.

“Esimeste seas võiksid olla lähinaabrid Soome ja Läti. Ma pole ise varem midagi päris otsast peale teinud, põnev on vaadata, kuhu ma välja jõuan,” sõnas Lehtis.

Õiglane tasu ja tooraine

Chocolalat eristab teistest Eesti käsitööšokolaadidest ning ka kõikidest muudest toodetest faire trade’i ehk õiglase kaubanduse märk. Kristi Lehtis on Eesti esimene ettevõtja, kes on  saanud oma tootele selle mujal maailmas levinud märgistuse, mis kinnitab, et tooraine korjamisel pole kasutatud lapstööjõudu ning korjajad saavad töö eest väärilist tasu.

“Kui meil on valida, kas teeme lihtsalt äri või aitame sellega ka kedagi teist, siis valisime selle viimase. See ei tähenda meile lisa­kulusid. Levib arvamus, et õiglase kaubanduse tooted on väga kallid, aga meie praegune tooraine ei maksa rohkem  kui tavaline šokolaad, mida alguses kasutasime,” selgitas ta.

Õiglase kaubanduse märgistuse hankimiseks tuleb võtta ühendust Soome õiglase kaubanduse assotsiatsiooniga, kes väljastab Eesti tootjatele lube. Tasu selle eest on 750 eurot.

 

Hea šokolaadi tegijad jäävad  ellu

Anneli Viik, šokolaadikohviku omanik, RMK finants- ja administratiivjuhtEks see selgub tegevuse käigus, kes šokolaaditootjatest jääb ellu ja kes mitte. Mina ei tunneta, et turuosa vähenenud oleks või turul väga suur trügimine oleks. Kui hästi teha, on uutele tulijatele ikka ruumi.Eks käsitöökomm ole pooleldi kingitoode, see pole Kalevi komm, mida õhtul teleri ees krõbistamiseks ostetakse. Kuna käsitöökomm on üsna kallis toode, on selle sihtgrupiks paratamatult keskmisest pisut suurema sissetulekuga inimesed. Kui šokolaadipood end turistide liikumise trajektoorile sätib, siis turistid moodustavad kindlasti suure osa klientuurist.