6 võimalust viia sularaha maale

Riigikogu liikmete arupärimises taheti teada, milliseid lahendusi on Eesti Pank arutanud ühtlase sularaha- ja makseteenuste kättesaadavuse tagamiseks üle Eesti, seoses sularahaautomaatide kadumisega maapiirkondades. Arupärimise esitajate nimel esinenud riigikogu liige Neeme Suur selgitas, et hädaolukorra seaduse järgi on sularaharinglus ja makseteenused elutähtsad teenused, mille toimepidevuse tagaja ja korraldaja on Eesti Pank. Hädaolukorra seaduse mõistes muutub toimepidevus sisutühjaks, kui nendele samadele elutähtsatele teenustele ei ole tagatud elementaarne kättesaadavus, nentis Suur. 

Suur tõi välja, et sularahaautomaate on viimaste aastatega vähenenud 12%, pangakontoreid 35%. Samal ajal ei ole 20% 15-65aastastest internetti kunagi kasutanud, viitas ta statistikaameti andmetele.  

Seetõttu soovisid arupärimise esitajad teada, millistel põhjustel ei ole reguleeritud sularaharingluse ja makseteenuste osutamiseks minimaalse teenuse kättesaadavuse nõudeid ning milliseid lahendusi on Eesti Pank arutanud ühtlase sularaha- ja makseteenuste kättesaadavuse üle-eestiliseks tagamiseks.

Hädaolukorra seadus ei ole lahendus. Hansson ütles riigikogu ees, et mõistab inimeste muret pangateenuste üle-eestilise kättesaadavuse pärast. "Eesti Pank ei eelista ühte makseviisi teisele. Sularaha on ametlik makseviis ja seetõttu peaks Eesti Panga hinnangul olema kättesaadav paindlike lahendustena igal pool Eestis," rääkis ta. Hansson kinnitas, et talle isiklikult meeldib sularaha kasutada ja ta on uhke Eesti euro sularaha kvaliteedi üle.

Eesti Panga hinnangul ei ole pangateenuste üle-eestiline kättesaadavus teema, mida tuleks lahendada hädaolukorra seadusega - millele viitasid arupärimise esitajad -, kuid see ei tähenda, et sellele murele ei peaks tähelepanu pöörama, märkis Hansson.

"Eesti Panga presidendina olen kehtestanud minimaalsed nõuded sularaha ja makseteenuste osutamiseks hädaolukorras," rääkis Hansson. "Määrus nõuab, et neli suuremat panka Eestis taastaksid sularaha- ja makseteenused hädaolukorras 12 tunniga 70% ulatuses tavapärasest teenuse mahust." Kuidas pangad teenused taastavad, on nende otsustada, aga nad peavad teenuse taastamise kava kirjeldama Eesti Pangale, kes omakorda edastab selle informatsiooni siseministeeriumile.

Ülemaailmne trend. Hansson rõhutas, et hädaolukorra seadus pole mõeldud lahendama seda, kui igapäevaselt pole inimestel ligipääsu mõnele olulisele teenusele. Samuti pole hädaolukorra seadus loodud eesmärgiga mõjutada linnastumise või ääremaastumise trende.

Hansson nentis, et pangateenuse kättesaadavus on globaalne probleem, näiteks Austraalias uuris parlamendikomisjon seda küsimust kümme aastat tagasi. "Pangakontorite võrgu ja pangaautomaatide kahanemine on trend, mis toimub terves maailmas ning on seotud tehnoloogia arengu, demograafiliste tegurite ning tarbijate endi eelistuste muutumisega," lausus ta.   

Suuremad kommertspangad Eestis, nagu mujal maailmas, on muutnud oma teenuse pakkumist efektiivsemaks, mis on tähendanud muu hulgas maapiirkondades kontorite ja sularahaautomaatide sulgemist, rääkis Hansson. "Siinkohal on kasulik teha võrdlus Rootsiga, kus paiknevad meie suuremate pankade emapangad. 2013. aasta lõpu seisuga olid Rootsi pangakontoritest veidi üle poole sularahavabad, Eestis on see näitaja värsketel andmetel umbes 23% ehk kaks korda väiksem."

Hanssoni sõnul ei pea kommertspangad üleval hoidma ebamõistlikult suurt kontorite ja sularahaautomaatide võrgustikku. Samas peaksid kommertspangad senisest selgemini sõnastama oma nägemust pangateenuste kättesaadavusest ja tulema ise välja ühiskondlikult aktsepteeritud lahendustega, lausus Hansson. 

Kuus võimalust. Selleks, et neid lahendusi pakkuda, on Hanssoni sõnul mitu võimalust, mida on ka teistes riikides rakendatud.

Esimene on nn sularaha tagasi süsteem poodides, kus inimesed saaksid maksta pangakaardiga toiduarve eest, aga lasta arvelt võtta rohkem raha maha ning saada see kätte sularahana poest. Selleks peaksid aga kommertspangad pakkuma võimalust, et kaupmees ei pea selle teenuse puhul maksma pangale protsenti väljavõetava sularaha eest. Kommertspankade võit oleks efektiivsem sularahavõrgustik, kaupmehed saaksid poodidesse suurema hulga kliente ning inimesed saaksid turvalise ja mugava võimaluse sularaha välja võtta.

Teiseks võiks luua nn riigipunktid ehk laia otstarbega kontorid, kuhu riik, pangad ja muud ettevõtted koondavad kokku erinevad teenused. Näiteks saaksid maapiirkondade inimesed teatud regulaarsusega sooritada makseid ning saaksid kätte sularaha, ravimeid, kirju, lehti ja muid teenuseid. Tõenäoliselt tuleks inimestel raha ja ravimeid ette tellida, kuid see tooks teenuse inimesele lähemale. Riigi ja ettevõtete jaoks oleks see mõistlikum, kui pidada üleval ühe ülesandega kontoreid.

Kolmandaks, teha riigihange teenuse pakkumiseks. Riik tellib kas keskvalitsuse riigiettevõtte või kohaliku omavalitsuse ühishanke kaudu teenust maapiirkondades pangateenuse pakkumiseks. Sarnast lahendust kasutas näiteks Rootsi posti- ja telekomiagentuur PTS, kes valitsuse tellimusel tegi riigihanke 2008. aastal, et teenindada 15 omavalitsust ja 73 piirkonda sularahaga.

Neljandaks võiksid olla nõuded või veenvad head tavad pangakontorite sulgemisel eelkõige maapiirkondades. Kanadas näiteks on seadusega kehtestatud pangakontori sulgemise nõuded ja Austraalias on pangakontorite sulgemise puhuks sealne pangaliit kehtestanud nn head tavad. Sama tulemus, tuleb lihtsalt kirja panna, mis tingimustel sulgeda, kui palju etteteatamist, kuidas seda teavitada jne.

Viiendaks, omavalitsused ja pangad teeksid koostööd inimeste koolitamisel, näiteks internetipanga kasutamiseks pakuvad pangad regulaarset koolitust. Omavalitsus aitaks välja selgitada, kes inimestest vajab koolitust ja koondab kokku huvilisi ning pangad aitavad koolituse korraldamisel inimeste, arvutite ja oskusteabega.

Kuuendaks, omavalitsuste ja pankade koostöö sularaha pakkumisel. Omavalitsus vahendaks kommertspankade abiga sularaha ja makseteenuseid inimestele, kellel on raskusi liikumise või arvuti kasutamisega. Eelkõige võiks see sobida vanemate inimeste abistamiseks või nendele, kellel on liikumis- või nägemisraskusi. Omavalitsus saaks välja selgitada, kellel piirkonna inimestest on raskusi ning sellest lähtudes pakuks abi sularaha kojuviimisel või näiteks elektriarve maksmisel.

Hanssoni sõnul pole need teiste riikide kogemustel põhinevad võimalused kindlasti valmis kohe rakendamiseks, kuid nende üle tasub arutada, et pakkuda igal pool riigis sularaha- ja makseteenuseid.

"Olen veendunud, et eelkõige kommertspangad, aga ka riik suudavad pakkuda senisest paremaid lahendusi;" kinnitas Hansson. "Kutsun üles kommertspanku, riigiasutusi ja kohalikke omavalitsusi osalema aktiivselt pangateenuste kättesaadavuse arutelus. Eesti Pank on kindlasti nõus osalema aruteludes ja ühtegi varianti ei tasu minu arust ette välistada."