Äripäev meenutab: Pankurite ja Eri Klasi hea tegu

Fondi hallata oli toona 3,4 miljoni eurone investeerimisportfell, millele pandi alus just investeerimisklubi nõuannete abil. Fondi aastane puhastootlus oli viimase 11 tegevusaasta jooksul kõikunud 2,4 ja 13,7 protsendi vahel, aasta kokkuvõttes pole miinusesse kunagi langetud. Fondi investeeringute tulust sõltub olulisel määral toetuste väljamaksmine. Igal allfondil on kohustus hoida kindlat põhikapitali ja väljamakseid tehakse suuresti just selle vara investeeringute tulust.

Investeerimisklubi tuli kokku kaks aastat pärast fondi sündi, 1993. aastal. Paljudele võib meenuda, et mõni aasta pärast investeerimisklubi kokkutulemist sattus mitu klubi liiget skandaalidesse, näiteks Malle Eenmaa on Maapanga hävimise tõttu vangis olnud, Kallas ei saa üle ega ümber 10 miljoni dollari kadumise afäärist ega Olari Taal Daiwa skandaalist. Klas aga tundis kõiki klubilisi isiklikult ega kaotanud nende vastu usaldust. “Nad kõik on puhastustulest läbi käinud ja meie asjad on kogu aeg korras olnud,” ütleb ta.

Fondile pani Klas aluse suuresti tänu isiklikele tutvustele ja sellele, et teda usaldati. “Viioleid ei ole meil olnud,” lausub Klas.

Mäletatavasti riisus Avo Viiol Eesti Kultuurkapitalilt 8,5 miljonit krooni ja mängis raha kasiinos maha. Klas välistas rahvuskultuuri fondis igasuguse sahkerdamise. Ta rõhutas, et igasuguseid huvide konflikte välditakse hoolega. Näiteks kui Eri Klasi endine abikaasa Ülle Ulla taotles fondist raha oma elulooraamatu väljaandmiseks, otsustas Klas, et toetab Ullat eraviisiliselt, mitte fondi stipendiumiga.

Usalduse kõrval oli Klasil ka kadestamisväärne veenmisoskus. Fondi juhatuse liige Toivo Toomemets meenutas, et ikka ja jälle tuli Klas lennukilt, kus oli kedagi fondi toetama veennud. Ka Klas ise nõustus muiates, et talle on tõesti raske “ei” öelda.

Järgneb 2011. aastal tehtud intervjuu Eri Klasiga.

1991. aastal panite teie aluse rahvuskultuuri fondile. Kuidas kõik algas?

Minu poole pöördusid toonase ülemnõukogu kultuurilembesed liikmed mõttega luua Eesti rahvuskultuuri päästmise fond. Neil oli ettepanek, et fondi hakkaksin juhtima mina. Ütlesin, et olen väga ettevaatlik kõiksugustes astumistes ja istumistes. Küll aga olin nõus, et sellist fondi on vaja, siis polnud veel ka kultuurkapitali ja kultuuri toetamine oli väga nirus seisus.

Küsisin minu juurde tulnutelt kohe, keda nad tegelikult mõtlesid fondi etteotsa kutsuda. Nad tunnistasid põiklevalt, et algne idee oli Jaan Kross. Jaan aga oli siis astumas poliitikarajale ja soovitas mind. Minu jaoks oli ta nii suur autoriteet, et pidin ettepaneku vastu võtma.

Kuidas algas fondi rahaline ülesehitamine?

Minul on matemaatikaga väga kauged suhted. Hansapank oli siis juba loodud ja ma helistasin panga asutajale Hannes Tamjärvele, et ta leiaks noore mehe, kes aitab mind järje peale. Saingi selle noore mehe – Rain Lõhmuse. Temast sai meie nõuandja. Esimene rahasumma, mille ülemnõukogu meile eraldas, oli 3 miljonit rubla.

Kuna ma olin palju Soomes käinud, pöördusin Soome kultuurirahastu poole ja uurisin, kuidas neil asi toimib. Esimene asi, mida mulle öeldi ja mida ma olen siiani järginud, oli see, et põhikapitali kallale minna ei tohi. Meie fondi põhimõtted on võrdlemisi spartalikud. Meile usaldatakse raha. Annetajad on need, kes seda fondi üleval peavad, see pole riigi käepikendus. Eks mul oli fondiga alguses päris palju tegemist, aga mul oli palju tutvusi, rääkisin fondist oma reisidel ja nii hakkasidki kogunema sponsorid.

Üks esimesi sponsoreid oli Neste, kes toona Tallinnasse oma esimese jaama üles pani. Ka väliseestlased lõid oma fonde. Palju eraisikuid annetas väikestes summades ja see tekitas kõige soojema tunde.

Mina ei ole märganud, et te oleks raha kogumiseks korraldanud suuri kampaaniaid. Kas kõik põhinebki isiklikel suhetel?

Mulle on vastunäidustatud minna käsi ees rääkima, et tulge aidake. Ma ei taha minna kerjamise teed. Peab olema moraalne valmidus ja tahe aidata. Olen enda arvates küllaltki filantroop ja leian, et heategu ei saa kerjata. Sul kas on soov aidata või ei. Heategevus ei ole omakasupüüdlik. Näiteks minu raudne põhimõte oli, kui fondi nõukogu kokku panime, et nõukogu liikmed, mina kaasaarvatud, ei saa selle eest pennigi. See põhimõte on püsinud siiani.

Konsulteerides soomlastega tekkis meil idee luua nimelisi allfonde suurannetajatele. Krooni ajal oli nii, et kui keegi annetas 100 000 krooni, oli tal õigus luua nimeline fond. Esimese nimelise fondi asutas Tallinna Sadam, mida juhtis siis Peeter Palu. Ta helistas mulle, et kuule, mul käivad ukse taga kogu aeg noored, kes tahavad välismaale muusikat õppima minna, aga mina ei jaga sellest midagi, ma saadan nad parem teie ukse taha. Hiiumaal ühel kontserdil sattusime Paluga koos Kõpu majaka alla ja mõtlesime, et teeks õige Kõpu majaka fondi – tegimegi, ja see fond funktsioneerib siiani.

Kuidas fondis raha hoiate ja paigutate?

Oleme rahaga väga ettevaatlikult ümber käinud. Muidugi aastad pole vennad, on olnud paremaid ja kehvemaid aastaid, aga miinusesse pole me jäänud. Alguses teenisime isegi hüppeliselt palju, sest siis oli põhjust ka riskida. Praegu hoiame madalat profiili, et olla kindlad, et ei teeks vigu. Me ei taha petta annetajate usaldust.

Kui palju te isiklikult fondi investeeringute poolt jälgite?

Meil on nii-öelda investeerimisklubi. Kui hakata mõtlema, siis investeerimisklubiga liitusid meil need, kellel olid hiljem skandaalid või isegi kriminaalkaristus seljas (naerdes). Näiteks Maapanka juhtinud daam, Malle Eenmaa, tema oli üks paremaid, kes meil investeeringuid jälgis. Olid ka Olari Taal ja Siim Kallas. Kõigile taheti plekk külge panna. Aga vastupidi, mina näen, et nad on puhastustulest läbi käinud, ja meie asjadega on kogu aeg kõik korras olnud. Tunnen neid kõiki. Nemad tulid kord aastas ja kandsid meile investeeringutest ette.

Mingeid näppulõikamisi pole olnud. Hea, kui on professionaalid asja peal, mitte nii, et mina hakkan raha liigutama.

Kuidas jagunevad fondis välis- ja kohalikud Eesti toetused?

Praegu on Eesti osa palju suurem. Alguses ei läinud käima, aga praegu on lõviosa Eesti oma. Rahvas usaldab fondi nõukogu liikmeid. Ma olen alati sinna valinud inimesi, kellel pole poliitilisi plekke või huvisid. Ka mind on parteisse üritatud moosida, aga ma pole üheski olnud.

Vahel kuulen ja loen, et nõukogu liikmed saavad siin ja seal päris kõva pappi ja boonused on sellised, et sõidavad mööda maailma ringi. Meie fondi nõukogu liikmete ainus palk on pärast iga-aastaste preemiate jagamist, siis läheme koos sööma.

Öelge, kas selle paarikümne aasta jooksul, mil olete fondi vedanud, on muutunud ka annetajate suhtumine?

Praegu on hoopis kergem annetusi saada. Inimesed saavad aru, et ilma üksteise toetamiseta ei saa. Ma usun, et nii võib see ka edaspidi toimuda.

Kas on midagi, mis on teile selles olemuselt positiivses ettevõtmises ka pettumust valmistanud?

Pettumust on valmistanud investeerijad, kes tahavad kasutada fondi vahepangana, umbes nii, et annan teile raha, aga pärast võtan selle tagasi koos teenitud protsendiga. Üks selline juhtum oli, aga ma ei soovi personaalseks minna, see inimene pole enam elus. Tema investeeris alguses bravuurselt ja tõi meile pool miljonit krooni, aga pärast, kui tal raha vaja oli, küsis seda tagasi.

On ka selliseid fonde, mis kunagi ei saagi nimeliseks, sest algkapital ei tule täis. Kogutud raha jääb seniks põhikapitali ja protsenti kogub ta igal juhul.

Rääkisime fondi investeeringutest, aga kuidas te enda isiklikku vara investeerite?

Ma ei jaga sellest mitte midagi (naerdes). Raha on mul pangas, sukasääres seda ei ole. Täna ma lähen näiteks panka ja hakkan sealt oma lastele ja lastelastele raha saatma. Mul pole palju aega ringi joosta, pean jälle ära sõitma. Ma kasutan personaalpangandust.

Usaldate seega pankureid?

Jah, mu raha pole seni tuulde läinud. Ma usaldan neid ja kui on vaja pettuda, ju siis tuleb pettuda.