Meelis Virkebau: elutöö häving oli Kivikasele väga valus löök!

Meelis Virkebau kirjeldab intervjuus värvikalt, kuidas Eesti innovatsioonivedurist sai arvukate vigade tõttu allakäigu sümbol.

Kurvad mõtted tulevad pähe, väga kurvad mõtted!

Kui mõelda Ilves-Extra eksisteerimise aja esimese poole peale, siis see oli tõus sirgjoones üles – ainult edu! Ta suutis eestlasi alguses üllatada ka oma uudse disaini ja innovaatiliste kangastega (nn hingavad kangad). Teine pool on kurb pool, viimane 8–10 aastat – ettevõte oli pidevas madalseisus. Mina arvan, et sel olid nii objektiivsed kui ka subjektiivsed põhjused.

Ilvese tooted olid sesoonsed, peamiselt talvesport – suusamaratonid, mäesuusatamine. Viimased 3–4 aastat on talved olnud nii Eestis kui ka Põhjamaades lumevaesed. Järjest on ära jäänud kümneid suusamaratone Skandinaavias. Ja ma tean, et Ilvesel oli nende tarbeks tehtud kollektsioone, kuid need jäid müümata.

Ilves läks alt ka Andrus Veerpalu nimelise kollektsiooniga, mida disainiti ja millele tehti tootearendust. Kuid samal ajal plahvatas dopinguskandaal, mis mõjus kollektsiooni edule negatiivselt. Ilvesel puudus oma kinnisvara, mis oleks olnud tagatiseks pangast normaalse arvelduskrediidi saamiseks. See tekitas ettevõttele palju peavalu.

Ilves pidi oma kangaste tootjatele Jaapanis või Lõuna-Koreas ette maksma, maksis, kangad hakkasid liikuma ja siis tootmine 2–4 nädalat, kauba saatmine tellijale – kliendi maksetähtaeg võis olla 60 päeva ja teinekord ei makstud ka tähtajaliselt. Neil puudus võimalus oma majandustegevust jätkusuutlikult rahastada. Ja juba aastaid tagasi loobusid nad käimast Euroopa sporditoodete tippmessidel – Ilves-Extra ei olnud Euroopa turul ja tegijate hulgas pildil.

Eks see võis olla seotud kuludega. Aga see oli minu arvates viga. Lisaks Rootsi turule minnes oleks neil olnud tark kaasata sealne disainer, kes tunneb rootslaste maitset. Raske on siit ennustada, milline toode müüb Soomes, Norras või Rootsis. Üks toode ei müü igal pool.

Viimasel seitsmel aastal pole kollektsioonid neil ka disaini poolest õnnestunud. Mulle on jäänud mulje, et need pole olnud ostjate jaoks piisavalt atraktiivsed võrreldes konkurentidega. Ka Eesti kauplused jäid neil ajale jalgu võrreldes teistega. Kindlasti mõjutas arengut negatiivselt ka see, et Ilves tootis ainult saabunud tellimuste järgi – tellimuste tähtaeg muutus selle tõttu liiga pikaks. Kliendid otsisid, ma arvan, teised ettevõtted, kus toimingud olid kiiremad. Rõivamaailmas hinnatakse kiirust väga. On üldteada, kui on tellimuste kiire ja tähtajaline täitmine, siis on võimalik toote eest ka rohkem raha küsida. Ja kindlasti finantsolukord on ka see põhjus, miks viimasel kümnel aastal väga vähe investeeriti kaasaegsetesse ja efektiivsetesse seadmetesse.

Tean eemalt vaadates. Gerhard Eberle on andnud Ilvesele läbi aegade laenu kui eralaenuandja.

Ma ei tea, kui kõrge intressiga. Aga kuna Ilves pankadest laenu ei saanud, siis Eberle andis talle laenu. Eberle on väitnud ka ise, et Ilvese kontseptsioon oli vale, mis ei arvestanud globaliseerumisega, ja tema tooted polnud seetõttu konkurentsivõimelised.

Kogu see Eberle ja Ilvese seos on ju see, et juba varem läks Eberlele üle Ilvese kaubamärk ja nüüd hiljem ka kauplused. Pärast pankrotti on ka paljud Ilvese töötajad leidnud tööd Tartus samas hoones kaks korrust kõrgemal Eberle juures. Eberle jätkab sama suunda, sama kaubamärgi all, aga oma strateegiaga. Tal on väidetavalt plaanis investeerida seadmetesse ning ka müüa teisiti.

Eberle oli laenuandja, ma ei usu, et tal oli õigust või võimalust sekkuda Ilvese igapäevatöösse või strateegiasse. Ma arvan, et ta ei teinudki seda.

Ma kahjuks ei tea nende omavahelisi suhteid. Kuid spordirõivas iseenesest on turul vajalik toode, lihtsalt tuleb mõelda disaini ja müügi peale ning ka sellele, millistel seadmetel toota.

Oleme Arvo Kivikasega läbi aastate suhelnud kui sama valdkonna inimesed. Eks ta on mulle ise natuke rääkinud kah ja kurtnud meie kehvi talvesid ja rääkinud laenusaamise raskustest. Arvo kurtis ise ka, et kui poleks pankrotti olnud, siis ta ei tea, kui kaua ta oleks saanud samades üüriruumides tegutseda. Koha omanik arvas, et muud sorti tegevus samades ruumides oleks võinud talle kasulikum olla. See on muidugi omaniku otsus.

Ma arvan, et kogu pankrot oli väga raske löök. 25 aastat ettevõtet – see on Arvo Kivikase elutöö, seal on tema hing ja tervis! Kui võtta viimased kümme aastat, siis ma ei usu, et ta on aastas puhanud kokku üle 3–4 päeva.

Jah, olen ka kuulnud, aga pole temaga sellest rääkinud veel. Kindlasti on tal nüüd õppetunnid, et tootel poleks nii suurt sesoonsuse ja ilma mõju. Ainult talisport on liiga riskantne.