Pettunud Kallas võib teha uue partei

Artikkel

- Uudised
- Kaisa Gabral
- 14. oktoober 2016 kell 3:30
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Pettunud Kallas võib teha uue partei
Presidendivalimistel ebaõnnestunud Siim Kallas seisab teelahkmel - kas poliitikast lahkuda, olla poliitikas tegev koos Reformierakonnaga või asutada uus partei.
"Muidugi olen ma pettunud," lausub Kallas, kui kolmapäeva ennelõunal kohvikusse istume, et teha esimene pikem intervjuu pärast Kallase jaoks kaotusega lõppenud presidendivalimisi. Kuigi Kallas soovib rääkida pigem tulevikust, läheb ta intervjuu ajal ometigi põlema siis, kui räägime minevikust. Ta on solvunud, pettunud ja nüüd, pärast presidendivalimisi, ka tige.
Noa käepide paistab seljast
Tema enda loodud erakonna osad liikmed otsustasid talle vastu astuda ja tema kandidatuuri boikoteerida. Küsimusele, mis tema isikus Reformierakonna Rosimannuste leerile siis nii vastumeelne on, ei oska Kallas vastata. "Ega ma nii täpselt tea. Mulle on ka see arusaamatu," lausub Kallas.
Teisalt ei näe Kallas võimalust, et tema ja Rain Rosimannus istuksid maha, räägiksid asjad sirgeks ning liiguksid sõbralikult koos edasi. "Mis sa siin räägid sirgeks. Ameerikas oli üks nali, mida öeldi ühe poliitiku kohta - kõik näis ju muidu korras olevat, kui ei oleks tähele pandud noa käepidet, mis tema seljast välja paistis," lausub Kallas ja naeratab pingutatult. "No nuga ikka löödi selga ju," vastab Kallas küsimusele, kas ta tunneb, et talle löödi nuga selga.
Ta lisab, et tasub olla ka enesekriitiline. "Olen keevaline ja energiline tegutseja. Rain Rosimannus kirjutas ju kuskil, et ma olen ideede inimene, aga ma väga palju ei hooli, kuidas neid ideid ellu viia," lausub Kallas naerdes. See on tõsine naer.
Kahe leeri vastasseis teravneb
Rain Rosimannust peetakse Reformierakonna halliks kardinaliks. Kuigi Kallas manitseb Rosimannuse müstifitseerimise ja ülehindamise eest, nimetab ta ise Rosimannuse nime intervjuu ajal korduvalt. Kallase taga on justkui vanem Reformierakond ja Rain Rosimannuse taga uuem ja noorem Reformierakond. Need kaks liidrit ristavad nüüd piike.
"Me ei ole tülis. Võibolla vahepeal olime rohkem tülis, kui me vaidlesime erakonna kontseptsiooni üle aastal 2012. Minu sõnum oli see, et selle kontseptsiooniga on võimalik võita hääli, aga pole võimalik võita hingi," meenutab Kallas seda, kui ta Andrus Ansipi asemel pidi peaministriks saama, kuid avalikkusele ootamatult sellest ametist loobus ning peaministriks sai hoopis Taavi Rõivas.
"Üks suur seltskond mind ei tahtnud - see oli selge. Ja ka presidendivalimistel oli see ju selge. Kunagi varem pole seda olnud, et on mingi otsus ja nad ei lase ennast sellest segada," nendib Kallas.
Ta ei taha aga nimetada nimesid, kes tema vastasleeri Reformierakonnas moodustavad. On aga teada, et näiteks Marina Kaljuranda toetasid teiste hulgas Keit Pentus-Rosimannus, Valdo Randpere, Liina Kersna, Yoko Alender, Eerik-Niiles Kross, Remo Holsmer.
Peaministri ja Reformierakonna esimehe Taavi Rõivase kohta ütleb Kallas, et tema oli kord siin, kord seal. "Eks ta laveeris mõlemal pool," lausub Kallas.
Uus erakond või muutused erakonnas?
Presidendikampaania ajal lausus Kallas mitmel korral, et tuli Eesti poliitikasse selleks, et siia jääda. Küsimusele, kus ta ennast Eesti poliitikas edaspidi näeb, vastab Kallas, et tegelebki hetkel selle väljaselgitamisega. Üks variant oleks mitte midagi teha. Järgmine variant oleks teha uus erakond. Nagu omal ajal loodi Reformierakond.
Uue partei loomise idee kohta küsides Kallas esialgu vakatab, ei kinnita ega lükka seda võimalust ka ümber. "See on keeruline asi. Ma ei taha öelda ka, et see täiesti välistatud on, aga on vara veel. Peab mõtlema," otsib tipp-poliitik sobivaid sõnu. Ta lisab, et tema jaoks on hetkel võtmekohaks see, kuidas Reformierakond edasi liigub ja kas tunnistatakse suuri lahkhelisid erakonna sees või mitte.
Kui sammutakse edasi ühtse perena, justkui kahte vastasleeri poleks eksisteerinud, siis see pole Kallasele vastuvõetav.
Pikemat intervjuud Siim Kallasega saab lugeda pärast Taavi Rõivase kommentaari.
Kallasele toetuse saamine oli keeruline
Küsisin Siimult otse üle ja ta kinnitas mulle, et tema mure on põhjustatud sellest, et osad Reformierakonna liikmed ei soovinud teda presidendivalimistel toetada. Samas teame mõlemad, et erakonna juhatus tegi kõigele vaatmata selge panuse just Siim Kallase kandidatuurile. Siim on nii erakonna juhatust kui mind isiklikult selle otsuse ja tugeva toetuse eest ka korduvalt tänanud. Ja kuigi kandidatuur ei saanud piisavalt teiste erakondade toetust, siis mina küll seda toonast otsust ei kahetse.
Tõsi on see, et Siim Kallasele toetuse saamine oli keeruline ülesanne - erakonnas oli küllalt palju neid inimesi, kelle jaoks Siimu varasem tegevus (sh näiteks ootamatu lahkumine 2014. aasta kevadel või ka kunagine kokkulepe Res Publicaga liitumiseks) ei ole olnud meelt mööda, mõnede inimeste puhul võib seda nimetada isegi solvumiseks või pettumuseks. Sellegipoolest veensime erakonnakaaslasi Siimu toetama ning nii Riigikogus kui valimiskogu teises voorus sai ta arvestada lõviosa reformierakondlaste häältega. See, et valimiskogu esimeses voorus toetas 10-15 Reformierakonna liiget Marina Kaljuranda, oli samuti teada.
Presidendivalimiste lõpp-tulemust see aga ei muutnud - president oleks valimiskogu teises voorus saanud valitud üksnes juhul, kui kogu Keskerakond oleks hääletanud Siim Kallase või Allar Jõksi poolt. Paraku soovis osa Keskerakonnast toona klaarida valimiskogus oma erakonna siseasju ning lasi kasti hulga tühje sedeleid. Vaatamata sellele, et ka meie seas oli palju kriitikat presidendivalimiste “6. vooru” protsessile Riigikogus, kinnitab lõpptulemus, et Kersti Kaljulaidi taga oli Reformierakond 100% ühtsena. Samamoodi oleme 100% ühtsed kui on vaja teha Eesti jaoks olulisi otsuseid riigikaitse tugevdamisest haldusreformini.
Järgneb kolmapäevane vestlus Siim Kallasega.
Kallas: teine kaart peab taskus olema
Poliitik Siim Kallas on pettunud viisis, kuidas Eestis poliitikat aetakse. Siinsed poliitikud on tema hinnangul liiga klammerdunud oma tooli külge, omamata taskus teist kaarti, mis annaks rohkem otsustusvabadust.
Miks presidendivalimistest selline jant välja kukkus?
Üks president ütles, et „kui teile tundub, et ma olen väsinud, siis ma olengi väsinud“, mina ütlen teile, et kui teile tundub, et ma olen pettunud, siis ma muidugi olen pettunud.
Ma pole niivõrd pettunud selles, et mina ei saanud presidendiks, vaid selles, kuidas asi välja kukkus. Poliitikas on ikka nii, et keegi võidab ja keegi kaotab.
See, kuidas asi lõpuks lahendati, on minu jaoks käsitlematu (Kallas peab silmas presidendi valimist lõpuks riigikogus – toim). Väike seltskond inimesi tuleb kokku, otsustab välkkiirelt, et valimisi ei toimu ja et keegi neist, kes varem kandideerisid, enam ei kõlba. Pikas perspektiivis on see halb pretsedent. Mingid valimised ei oma mingit tähtust!? Poliitiliselt kõige kõrgem koht riigis täidetakse peaaegu nagu personaliotsingufirma kaudu.
Teine tõsine asi on see, et valijamehi peteti. Mina käisin kampaania ajal ringi ja kohtusin nendega – see on tõsine seltskond. Kohalik eliit, kel on oma nägemus asjadest. Ega nemad neid valgeid sedeleid pannud. Isegi, kui osa pani, siis see oli partei keskorganite otsus.
No nuga ikka löödi selga ju, see on päris selge. Kuidas selle sealt nüüd kätte saab, on küsimus.
Siim Kallas
presidendivalimiste ajal toimunust
Mida oleks võinud siis teha, küsitakse?
Minu käest keegi ei küsinud, aga oleks võinud minna uuesti valimiskogusse. Kuu ajaga oleks võinud presidendi valimise seadust kohendada, et valimistel osalevad need valijamehed, kes kellegi poolt hääletavad. Lihthäälteenamusega oleks president valitud. Valgete sedelite lugemine oli viga, mida tuleks korrigeerida.
Mulle öeldi, et kõik parteid on asjast tüdinud. Ja sellepärast tehti üks läbimõtlematu otsus ja nüüd on viis aastat probleeme.
Kust Kersti Kaljulaidi nimi välja kerkis?
Ei tea.
Eiki Nestor justkui leidis selle nime oma märkmikust?
Vaevalt et Nestor niiviisi leidis. Seal olid ikka dirigendid.
Kui vaadata uue presidendi meeskonda, siis on seal mitmeid IRLikaid?
Seal on puhas Isamaa. See on hea meeskond. Kerstit tunnen ma väga hästi, saime temaga kokku ka, et Eesti asja arutada. Huvitav on see, et parteijuhtidega kohtudes neid need Eesti asjad ei huvita – ainult parteilised vahekorrad, et Reformierakond ei tohi võita. Mulle öeldakse kampaania jooksul, et sa oled jube hea kandidaat, aga parteilistel kaalutlustel me ei saa sulle häält anda. Küsitakse, et mida me selle eest vastu saame? Mina vastan, et minu saate. Mis pastapliiatseid ma peaksin sinna juurde veel jagama?
On nagu mitu maailma – parteijuhtkondade maailm, riigikogu maailm ning siis valijameeste ja ülejäänud Eesti maailm.
Kersti Kaljulaidi peal on nüüd tohutud ootused. Temast loodetakse alternatiivi riigikogule ja valitsusele, ja see võib ka nii minna. Tal on tugev meeskond, ta on terane ja tal on põhimõtted.
Temast on justkui loodud erakondadest sõltumatu pilt. Kuid inimesed, kes tausta teavad, aimavad, et päris nii see pole?
Arvan, et ta pole väga mõjutatav, ta on iseseisev. Loomulikult päris sõltumatu ei ole keegi. Tema meeskonnast on näha, et see on Isamaa, ja selle vastu mul midagi ei ole. Tema hea meeskond annab talle võimaluse ka Eesti asju mõjutada. Vanasti oleks see keeruline olnud, kui olid teistmoodi peaministrid, oleks öeldud, et meil on parlamentaarne riik, kus peaminister juhib. Kuid täna on nii, et kõik erakonnad hakkavad temaga häid suhteid looma. Seal vahel laveerides saab presidendil olema suur võim. President saab teha, kui ta tahab midagi teha. Näiteks mõjutada personalivalikut, ministrite valikut.
Teie üritasite kunagi peaministriks saada – see ei õnnestunud. Siis proovisite saada presidendiks – ka see ei õnnestunud. Mis teie isikus mingile Reformierakonna seltskonnale siis nii vastuvõetamatu on?
Hea küsimus!
Ega ma nii täpselt ei tea, see on ka mulle arusaamatu. Siin räägitakse, et oodatakse talente koju, kuid tegelikult neid inimesi siia ei taheta. Kõik kohad on täis ja plaanitud. See puudutab ka ametnikke, kes Euroopast tuleksid heal meelel tagasi. Paljud inimesed on konkureerinud konkurssidel. Üks kõrge ametnik alles hiljaaegu ütles, et võitis küll võistluse, aga tuli teisele kohale.
Eks tasub mul olla ka enesekriitiline. Olen keevaline ja energiline tegutseja. Rain Rosimannus kirjutas ju kuskil, et ma olen ideede inimene, aga ma väga palju ei hooli, kuidas neid ideid ellu viia.
Olete te temaga tülis?
Ei ole nagu.
Reformierakonnas on ju kaks leeri – teie taha on koondunud vanem osa Reformierakonnast ja Rosimannuse taha noorem leer. Kas Michal kuulub ka nooremate leeri?
Ma ei hakka seda kommenteerima.
Aga ei, me ei ole tülis. Võib-olla vahepeal olime rohkem tülis, kui vaidlesime erakonna põhimõttelise kontseptsiooni üle aastal 2012. Minu sõnum oli see, et selle kontseptsiooniga on võimalik võita hääli, aga ei võida hingi. Ehitad erakonna üles nagu sõjaväe.
Kas see vaidlus võis teile toona maksta ka peaministritooli?
No üks suur seltskond mind ei tahtnud. Presidendivalimistel ka. Pretsedenditu oli see, et kui on otsus langenud, siis nad tegutsevad ise aktiivselt edasi.
Kaljuranna toetajate hulgas olid ju Rosimannused, Kersna...
Jah.
Kas Rõivas oli teie poolt?
Laveeris mõlemal pool.
Samas peab ka ju küsima, mis siis halvasti on. On kritiseeritud praegust juhtkonda, et on antud liiga palju järele vasakpoolsetele mõtetele, mis tulevad mitte ainult sotsiaaldemokraatidelt, vaid ka IRLst. Kuid nad on pidanud samas teatud asjadest kõvasti ka kinni, näiteks tasakaalus eelarve. See on fundamentaalne põhimõte ja paljud tahavad sellest loobuda.
Te ütlesite, et tulite Eesti poliitikasse selleks, et jääda. Milline teie positsioon selles hakkab olema?
Ma veel mõtlen. On mõtlemise aeg.
Räägitakse, et teete uue erakonna.
Vara on veel. See on keeruline asi. Ma ei taha ka öelda, et see on täiesti välistatud. Peab mõtlema. Palju sõltub erakonna hoiakust. Kui see on selline, et läheme edasi ühise suure perena, nagu midagi poleks juhtunud, siis see pole aktsepteeritav. Kui sellest tehakse tõsised järeldused, siis erakonnas on tuhanded inimesed – see pole üks väike grupp. See on 12 000 inimest. Seal on inimesi, kes on erakonnas olnud algusest peale ja tahaksid edasi teha, neid nagu maha jätta poleks ka õige.
Mis oleks lahendus? Istute Rain Rosimannusega, kelle taha on koondunud teine Reformierakonna leer, maha ja teete sotid sirgeks?
Mõtleme. Aga mida sa räägid siin sirgeks. Ameerikas oli nali ühe poliitiku kohta – kõik näis ju muidu korras olevat, kui poleks olnud näha noa käepidet, mis ta seljast välja paistis.
Tõlgendan julmalt: teile löödi nuga selga?
No nuga ikka löödi selga ju, see on päris selge. Kuidas selle sealt nüüd kätte saab, on küsimus.
Peale läbi kukkunud presidendivalimisi Estonias kogunesid Kallase pooldajad ning peaminister Taavi Rõivas kampaania järgsele õhtusõõgile.Foto: Andras Kralla
Kuidas teile emotsionaalselt mõjus see, kui teie asemel pandi peaministriks Taavi Rõivas?
Ei tekitanud erilist emotsiooni. Viga oli see, et sai tuldud üldse…
...et sai tuldud Eestisse tagasi?
Üldse see 2013. aasta. Ansipiga koos me seda arutasime. Äraminek oli õige, ma oleksin jäänud koormaks kõigile seoses igasuguste süüdistustega. See oli üks asi. Mida ma alahindasin ja nüüd hiljem nägin palju – erakonnas on suur hulk inimesi, kes minu peale loodavad ja lootsid ka siis. Nende ees tunnen süümepiinu. Võib-olla oleks võinud edasi võidelda.
Edasi võidelda Eestis?
Nojah. Ülemine ots mind ei tahtnud.
Ülemine ots – Rosimannus ja teised?
Ärge seda Rosimannust nii ülemüstifitseerige, see on tegelikult laiem - inimesed, kes mõtlevad veidi teistmoodi.
Kes need inimesed on?
Seda ma ei taha öelda. Kõik see on minu seltskond ju. Kõik kasvasid minu käe all ja olid lähemad kaastöölised, kaasaarvatud Rain Rosimannus. Mingil hetkel on nad hakanud ette kujutama, et nemad ongi erakond. Juba see Kaljurannaga väljatulek näitas seda. Kui nemad juba arvasid, et Kaljurand on see kandidaat, siis kes julgeb veel midagi vastu öelda.
Kuid ometi erakond teatas siis, et teie olete ametlik kandidaat – mis nipiga te selle saavutasite?
Nii läks jah. Mina eraldi midagi ei teinud. Ootasin, millal öeldakse, et ära kandideeri. Seda keegi ei öelnud.
„Radari“ saates te ütlesite, et teile vihjati, et te võiksite end erakonnast distantseerida?
Aa-jah. Ma ei teinud seda. See oleks olnud madal, ma olen selle erakonna loonud. Ma arvan, et selle otsuse taga oli enamik juhatusest ja fraktsioonist algusest peale, välja arvatud see seltskond.
Saan aru, et pärast noa selga löömist pole teil kompromissile vist enam võimalik minna ja uue erakonna osas te veel mõtlete. Millal teil need asjad selged on?
Uus erakond on keeruline. Kuidas sa kutsud inimesed erakonda? Kas teie tuleksite uude erakonda?
Kas see on küsimus?
Jah.
Mina olen ajakirjanik ja apoliitiline.
Keegi ei ole tegelikult apoliitiline. Ma tean, et paljud äritegelased on öelnud, et võiks ju kaasa lüüa. Aga kui ma ütlen, et olgu, aga kas sa oled valmis ka kuskil kandideerima? Vastatakse, et ei tule kõne allagi.
Mida nad kardavad?
Et valatakse poriga üle ja hakatakse urgitsema.
Aga miks nad seda kardavad, teie ju ei karda?
Mina ei karda, mina kardan üldse väga vähe.
Kui sa tahad poliitikaga tegeleda, siis peab olema teine kaart taskus, pead olema valmis loobuma. Ka rahalises mõttes tähendab see seda, et sa ei ole sõltuv ametikohtadest. Kuid vaadake ise, kui paljudel inimestel Eesti poliitikas on täna teine kaart taskus?
Omal ajal mindi teadusesse. Meie siis ei lasknud enda lähedale ühtegi inimest, kes sõltus ainult poliitikast. Ei tohi sõltuda ainult poliitikast.
Paljud ongi meil praegu professionaalsed poliitikud ja neil polegi kuskile minna. Võimupartei mudel on üles ehitatud nii, et kui sa ei saa parlamenti, siis on riigiettevõtete nõukogud.
Keegi ei taha soojast kohast loobuda?
Keegi ei taha. Erakonna peasekretär Martin Kukk tegi selles mõttes õige otsuse, et proovib eraettevõtluses kätt. Tal on siis ka variant, et ei sõltu vaid poliitikast.
Te pole mõelnud eraettevõtjaks hakata?
Hilja juba. Ja ma praegu hästi ka ei tohi. Mitte tippomaniku või tippjuhi kohal. Pakkumisi on tehtud ikka üksjagu.
Mulle meenub Nortal.
Jah, selle peale hakati kohe ju kaebama. Kuid seal ei olnud mingit probleemi. Ma ise tegin ju selle eetikakoodeksi, teadsin täpselt, mida tohib ja mida ei tohi.
Miks te siis sinna ei jäänud?
Sest üks inimene kaebas. Mul oli piinlik, et komisjon peab vastama kogu aeg küsimustele, et kõik on korras.
Mulle on tehtud pakkumisi ka transpordialal ja panganduses. Mul on praegu kolm aastat üleminekuaeg, kuid tegelikult ma juba tohiksin. Juhatan Brüsselis ekspertgruppi, mis tegeleb regionaalpoliitikaga ja selle rahade kasutamise reeglitega. Õpetan ülikoolis.
Erasektor on veidi möödanik, ma pole endas ärivaistu kunagi tähele pannud.
Te Reformierakonna koosolekutel käite praegu?
Ei, suurt ei käi. Võiks ju käia.
Praegu on huvitavad ajad ka Keskerakonnas – Savisaare leeri ja Ratase leeri vahel. Kumma leeri pooldaja teie olete?
Ma ei seaks end kummagi leeri poole. Ma ei näe palju suuri muutuseid. Milles uue Keskerakonna poliitika muutub? Seal on kenad ja arukad inimesed, aga mis on nende sõnum tulevikku?
Kas ma olen õigesti aru saanud, et te ei kavatse Reformierakonnaga kaasa ujuda, vaid pigem haarate initsiatiivi erakonna sees või siis sellest väljaspool?
Nojah, pigem küll. Kolmas variant on ka mitte midagi teha. Natuke on vaja aeg maha võtta nüüd.
Reformierakonna tugevus on erinevustes
Inimesi öeldakse olevat kahesuguseid, neid kes jagavad inimesi kaheks ja neid kes ei jaga. Erakonnas, tean, võib kõlada ootamatult, on vabadus oma südametunnistuse järgi käituda. Pealegi arvamusi presidendivalimistel oli kindlasti rohkem kui vaid valik Siim Kallase ja Marina Kaljuranna vahel. Mina ja küllap veel mõned moodustasime ilmselt kolmanda leeri, ning nördima paneb, et kahe leeri inimesed seda ei märganud.
Selle salapärase kolmanda leeri poolt olen ilmselt Äripäevalegi öelnud, et minu arvates ei peaks Reformierakond erakondlikult taotlema Vabariigi Presidendi kohta ja selleks erakondlikke kokkuleppeid sõlmima. Kuid erakondlik kuuluvus ei peaks ka olema takistus parima kandidaadi võitjaks osutumisel, valik peaks sõltuma kandidaadist, mitte erakondlikest kokkulepetest. Nii ka lõpuks peaaegu läks.
Saime Eestile hea uue presidendi, isegi kui protsess vahepeal paistis kaootiline. Uus president on oma esimeste avaldustega näidanud suuremat maailmanägemist ning julgeolekuküsimustele rõhu panekut, see on Eesti rahva jaoks tähtis.
Kui küsite, mis Siim Kallase puhul viimati inimesi muretsema pani, siis kindlasti oli väga halb hetk, kui ta ütles, et kes pole temaga nõus, võiks otsida uue erakonna… See tegi paljudele haiget ja küllap tekitas tundeid Kallase vastu. Eks ta sai ise ka aru, et läks üsna pahasti, kui see öeldud oli.
Aga kui märkasite minu arvamuses kübeke irooniat, siis küllap nii ongi. Ilmselt on aeg avaldada saladus, miks me oleme aastate vältel olnud nii edukad: Reformierakonna tugevus on alati olnud erinevustes, mitte kõikide ühetaolisuses ja stampmõtlemises. Ja see, et Siim mõtleb erinevalt Sillest, on tugevus. Vaidleme omavahel, sees avameelsemalt, kartmata tsitaate, ja ajaleheveergudel piiratumalt, pidades alati silmas eesmärki – millist Eestit me tahame 15 aasta pärast. Parim visioon võidab ja seda viime ka ellu. Toolid, pagunid või kõik muu seejuures on teisejärguline.
.
Minu Äripäeva kasutamiseks logi sisse või loo konto.
Hetkel kuum