Poola kasseerib vedajatelt sularahas hiigelsummasid

“Ma saaks aru, kui tegemist olnuks tolli- või aktsiisikaubaga. Olnuks see kaup Poolast tulnud, sinna viidud või mis iganes. Kuid täiesti tavaline transiitveos Euroopa Liidus, kus deklareeritakse kaupade vaba liikumist. Hea küll, meil on siit Bialystokki sõita alla tuhande kilomeetri, selle elab üle. Aga kui oleks olnud analoogne olukord mõne Portugali veokiga? Sealt on Bialystokki 3500 kilomeetrit. Kuidas siis seda raha tolliparklas istuvale autojuhile toimetada?” on OÜ Ferroline Grupp tegevjuht Tõnu Sepp hämmeldunud, rääkides paari nädala tagust lugu, mille peale isegi meie riigiametnikud ei oska kosta muud, kui: “uskumatu!” Teha pole aga midagi, sest teise riigi siseasjadesse ei saa keegi sekkuda, kirjutab logistikauudised.ee.

Loo tagamaid tuleb otsida Poolas mullu märtsis rakendatud kaupade liikumise seiresüsteemist SENT, kus tuleb elektrooniliselt registreerida teatavad riiki läbivad kaubagrupid. Peamiselt on tegu nn “sensitiivsete” kaupadega, mida võidakse transiidi sildi all riiki sisse toimetada ja kohapeal maha müüa. Alkohol, tubakas, määrdeained, kütused jms.

Selle aasta 14. juunist lisandusid nimekirja ka taimsed ja loomsed rasvad ning tõsteti kautsjonisummat, mida ei arvestata enam kaupade neto-, vaid brutoväärtuse pealt. Transiitveose puhul lasub selle deklareerimise kohustus vedajal. Sageli ei pruugi vedaja aga teadagi, mis koorem tal tuleb peale võtta ja kui autojuht ei orienteeru piisavalt hästi kaubagruppide koodides ja ei oska nõuda nende registreerimist, võib sattuda vägagi täbarasse olukorda.

“Saame ekspedeerijana kliendilt enamasti tellimusi stiilis: tavakaup, kolm alust, marsruut Hannover-Tallinn, tehke hind ja tooge ära. Meie ei tea täpselt, millest need alused koosnevad,” ütleb Sepp, kelle sõnul just sellise olukorra orki nemad lendasidki.

“10. juunil peeti meie veost vedav auto kinni, kontrolliti kõike mis vähegi andis, mingeid tehnilisi vigu ei leitud, töö- ja puhkeajaga oli kõik korras ja siis avastati, et meil on koormas mootoriõlid ja veel miskit, mis oleks pidanud olema SENT-süsteemis registreeritud. Juhile anti aega 30 minutit asi ära korraldada. Too helistas kohe logistikule, kuid kuna oli pühapäev ja viimane polnud parasjagu arvuti taga, võtnuks selleni jõudmine oluliselt kauem aega kui pool tundi. Ehk seda võimalust ei jõutud enam kasutada. Selle peale pandi auto Poola tolliameti parklasse Bialystokis ja öeldi juhile, et ainus võimalus siit edasi sõita, on maksta ära trahv 5000 zlotti ja 40 000 zlotti kautsjonit registreerimata kauba eest. Kokku 45 000 zlotti,” rääkis Sepp.

“Ühtegi arvet või kviitungit ei väljastatud, oli vaid ingliskeelne väljatrükk sellest seadusest ja pastakaga alla kirjutatud 20 000 + 20 000 + 5000 zlotti ehk siis kummagi kaubagrupi eest 20 000 zlotti, pluss trahv juhile. Ja maksta saab ainult sularahas,” lisas ta.

Kuna 45 000 zlotti tähendab enam kui 10 000 eurot, hakati esmaspäeval Eestist kiirelt asju ajama, arvates esimese hooga, et see on mingi nali või halvimal juhul tolliametnike omavoli.

“Meil on ikkagi 21. sajand, digiajastu. Kas tõesti ei ole võimalik kuidagi teisiti neid arveid klaarida? Üritasime kätte saada Eesti saatkonda Varssavis, kaks päeva proovisime, mitte kedagi ei õnnestunud tabada. Uurisime ERAAst (Eesti Rahvusvaheliste Autovedajate Assotsiatsioon – toim), et mida teha? Sealt tuli vastus, et jah, selline on süsteem, oleks pidanud registreerima ja kogu lugu. Suhtlesin mitmeid kordi Poola tollipunkti juhiga, ainus vastus, mida mulle korrutati, oli: only cash ehk ainult sularahas,” rääkis Tõnu Sepp.

Tema sõnul ei jäänudki lõpuks üle muud, kui veofirma juht istus autosse, võttis vajaliku koguse sularaha kaasa ning sõitis Bialystokki. Neljapäeva hommikul ehk 14. juunil jõudis ta kohale ning tolliametnikud tervitasid teda teatega, et samal päeval tõusid Poolas kautsjonimäärad ja uus summa on nüüd kokku 65 000 zlotti.

“Näidati sedasama paberit, kus pastakaga kirjutatud 40 000 oli maha tõmmatud ja kirjutatud asemele 60 000. Öeldi, et enne minema saa kui 65 000 zlotti (ligi 15 000 eurot – toim) on sularahas tasutud. Õnneks oli juhil kaks erinevat pangakaarti, kuhu kummalegi kanti 10 000 zloti väärtuses raha peale ja nii said mehed puudu jäänud summa automaadist välja võtta.”

Tõnu Sepal pole õrna aimugi, kui palju meie vedajaid on veel sama probleemiga kokku puutunud. “Ühte konkreetset ekspedeerijat ma tean, kuid temal oli summa väiksem ja tal õnnestus see lõpuks ka ülekandega ära tasuda, kuid teistele hoiatuseks on see juhtum kindlasti.”

Ta tunnistab, et ei salga oma süüd ja need kaubad oleks tulnud õigeaegselt registreerida, kuid kogu süsteem on sedavõrd keeruline, et selles orienteerumiseks peab olema tõeline spetsialist või oskama hästi poola keelt, kuna paljud olulised detailid on seal kohalikus keeles. “Meie seisukoht on küll see, et kui kaupade vaba liikumise tingimustes nõuab üks riik utoopilisi trahve ja kautsjoneid sularahas, siis see ei ole tänapäeval normaalne.”

Sepp küsib samas irooniliselt, et võib-olla on Eesti riigil aga Poolalt hoopis üht-teist õppida?

“Meil kurdetakse, et ei saada välismaa vedajatelt teekasutustasu kätte. Miks ei võiks Eesti riik samamoodi teha veokitele näiteks Iklasse numbrituvastusega tõkkepuud ja kui tasu on maksmata, panna auto parklasse seisma kuni see on sularahas tasutud. Kui Poolakad saavad sadades kordades suuremaid summasid meilt sisse kasseerida, siis kuidas meie ei saa seda väikest teemaksu välisvedajatelt kätte,” küsib Sepp, kes on oma silmaga jälginud, kuidas Tallinna sadamast sõidavad laevalt maha Poola numbritega veokid, kellel teemaks tasumata ja kes peatumata südamerahus edasi sõidavad.

“Meil kontrollitakse peamiselt vaid Eesti enda vedajaid, Poolas aga just välisvedajaid, mis on üldjuhul ka mõistlik. Seda muidugi juhul, kui pilli lõhki ei aeta,” ütleb Sepp ning räägib loo, kuidas üks vedaja pidi kolm kuud vana autoga tegema Poolas esiklaasi vahetuse, kuna sinna oli reisi ajal tekkinud 15 cm pragu.

“Auto originaaldokumendid võeti ära ja anti kolm päeva aega klaas ära vahetada. Vedaja pidigi minema esindusse, ootama poolteist päeva kuni uus esiklaas saabus, vahetama selle ära, minema uuesti ülevaatusele ja alles siis sai dokumendid tagasi ja reisi lõpuni sõita. Vaadates aga neid autosid, millega välisvedajad Eestis sõidavad, tuleb nutt peale. Ja siis mõtled, et me peame olema suutelised selle kõige taustal kuidagi konkurentsis püsima.”

Logistikauudised pöördus majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumisse küsimusega, kas tõesti mitte ükski Euroopa Liidu seadus ei reglementeeri transiitveoste puhul sularahanõuete piirmäärasid?