Kuidas hilisem sünnitamine rahvaarvu vähendab?

Eestis on ema keskmine vanus lapse sünnitamisel tõusnud. Sellesse suhtutakse stoilise rahuga – pole vahet, millises vanuses naine sünnitab, peaasi, et ta ikka vähemalt kaks last sünnitab ja nii rahvastiku taastootmise tagab. Tegelikult on asi nüansirikkam. Nii selgus Mihkel Servinski ja Ene-Margit Tiidu vestluses, kui nad kahe lapse teema arutlusele võtsid ja sündimust ka teiste rahvastikunäitajate abil analüüsisid, kirjutab Statistikablogi.

„On üldiselt teada, et rahvastiku säilimiseks peaks iga naine oma eluea jooksul sünnitama vähemalt kaks last ehk statistikute keeles – rahvastiku taastootmiseks on vaja, et summaarne sündimuskordaja oleks ligikaudu 2,1,“ tegi Servinski algust.

„Vaatame kahte täna sündinud tüdrukut ja nende järeltulijate arvu 200 aasta pärast, arvestades järeltulijaid üksnes naisliini pidi,“ jätkas ta.

„Esimene tüdruk sünnitab 20 aasta pärast poisi ja tüdruku. Rohkem lapsi ta elu jooksul ei sünnita. Tema tütar käitub emaga sarnaselt: sünnitab 20aastaselt poisi ja tüdruku ning rohkem ei sünnita. Ka järgmised põlvkonnad selles liinis käituvad samamoodi: sünnitavalt 20aastaselt poisi ja tüdruku. Kahesaja aasta pärast, järjekordse poisi ja tüdruku sünni järel loeme naisliinis sündinud lapsed (tütred, tütretütred jne ning nende lapsed) kokku. Tulemus: sündinud on 10 poissi ja 10 tüdrukut.

Teine tüdruk sünnitab samuti elu jooksul tüdruku ja poisi. Tema lapsed sünnivad, kui ema saab 40aastaseks. Nagu esimese tüdruku puhul, käituvad ka tema järeltulijad sarnaselt oma esiemaga ehk sünnitavad neljakümneselt kaks last – poisi ja tüdruku. Liites 200 aasta pärast kokku teise tüdruku naisliinis järeltulijad, saame, et sündinud on 5 poissi ja 5 tüdrukut,” selgitas Servinski.

“Kõik kirjeldatud naised on elu jooksul sünnitanud kaks last ja mõlema täna sündinud tüdruku puhul on sugupuu lõpetatud sündimuskordaja kaks. Samas erineb sündinud laste arv kahes sugupuus oluliselt.“

Servinski tõdes: „Tõsimeelsed statistikud muhelevad suure tõenäosusega mu arutluse peale ning raske oleks nendega mitte kaasa muheleda – ongi selline populistlik, veidi üle võlli jutt, aga inimesed, kes ei suhtu statistikasse surmtõsiselt, kes muretsevad sündimuse ja sündide arvu pärast Eestimaal, võiksid ehk jääda mõtlema selle üle, et võib-olla polegi sünnitamise edasilükkamine naistel (ideaalis on see muidugi naiste ja meeste ühine otsus) Eesti rahvaarvule mõeldes kõige parem mõte ja ehk saaks siin midagi muuta.“

Tartu Ülikooli emeriitprofessor Ene-Margit Tiit märkis Servinski toodud näite kohta: „Keskmine sünnitamise vanus on oluline näitaja, mida rahvastikuteadlased jälgivad ja rahvastikuprognoosides arvestavad. Keskmise sünnitamisvanuse tõus 25-lt 30-le eluaastale (kui see muutus on pikaajaline, st kestab terve inimpõlve) vähendab kokkuvõttes rahvastiku arvukust kuuendiku võrra. Muuhulgas on see üks tegureid, mis pidurdab rahvastiku kiiret kasvu maailmas. Varasem sünnitamine, vastupidi, suurendab rahvaarvu. Toon siin näite, mis arendab Mihkli oma pisut edasi.

Oletame, et inimene elab 80 aastat. Võrdleme kaht ühiskonda, kus ühes sünnitatakse 20- ja teises 40aastaselt ning kummaski sünnitab iga naine kaks last, nagu ka ülalkirjeldatud Mihkli näites. Esimesel juhul on elus neli põlvkonda: vastsündinud, nende 20aastased vanemad, 40aastased vanavanemad, 60aastased vana-vanavanemad. Meie eelduste kohaselt surevad laste sünni hetkel nende 80aastased vana-vana-vana-vanemad. Teises ühiskonnas on korraga elus vaid kaks põlvkonda: lapsed ja nende 40aastased vanemad, kusjuures laste sündimisel surevad vanavanemad. Kuna eelduse kohaselt on kõik põlvkonnad ühesuurused, on lihtne näha, et teises ühiskonnas on inimesi kaks korda vähem kui esimeses,“ selgitas ta.

Tiit tõdes: „Sündimust kirjeldavad mitmed näitajad, üks neist on lõpetatud sündimuskordaja, mis arvutatakse nende naiste põhjal, kes on sünnituseast(15-50aastased) välja jõudnud: leitakse iga naiste aastakäigu (või ka viie aastakäigu) jaoks keskmine sünnitatud laste arv. See näitaja ei sõltu sellest, millal naine sünnitas – kas 20- või 40aastaselt. Rahvastikuprognooside tegemiseks enamasti lõpetatud sündimuskordajat ei kasutata.

Kõige tavalisem sündimuse mõõdik on summaarne sündimuskordaja (TFR). Selle näitaja lihtsaim tõlgendus on keskmine naise sünnitatavate laste arv eeldusel, et sündimuskäitumine jääb samaks kogu põlvkonna vältel. Summaarse sündimuskordaja leidmiseks arvutatakse igas vanuses naiste kohta keskmine aasta jooksul sünnitatud laste arv ja summeeritakse need, arvestades vanuserühmade suhtelisi arvukusi. See näitaja on tundlik sündide ajastamise suhtes. Kui sünde edasi lükatakse, siis summaarne sündimuskordaja langeb, kui aga sünnitamisiga nooreneb, siis summaarne sündimuskordaja suureneb. Selles on lihtne veenduda aritmeetika abil: kui pooled naised otsustavad lapse sünni aasta võrra edasi lükata, siis sündide arv kahanebki poole võrra ja vastavalt kahaneb ka loomulik iive. Kui sama protsess toimub rea aastate jooksul, siis püsib madalseisus niihästi loomulik iive kui ka summaarne sündimuskordaja.

Rahvastikuprognooside tegemisel kasutataksegi summaarset sündimuskordajat, mis arvestab aasta jooksul reaalselt sündinud lapsi ja nende emade vanust,“ võttis Tiit sündimusnäitajate kirjeldamise kokku. „Seega ei suhtu rahvastikustatistikud sündide edasilükkamisesse sugugi stoilise rahuga, kuid naiste sündimuskäitumise muutmiseks on statistikutel vähe võimalusi. Samas väärivad tunnustamist ka need naised, kes sünnitavad suhteliselt kõrges eas,“ märkis Tiit.

„Kogu selle arutelu juures tuleb arvestada, kas tegemist on stabiilse olukorra või muutumisega,“ jätkas Ene-Margit Tiit. „Kui olukord on pikka aega olnud selline, et osa naisi sünnitab 20aastaselt, osa 40aastaselt ja ei nende arv ega ka arvude vahekord ei muutu, siis on rahvastik stabiilne. Muretsemiseks pole põhjust seni, kuni sünnitajate arvukus ja vanusejaotus on üldiselt püsivad ja naised keskmiselt oma kaks last sünnitavad. Sel juhul langevad ühte ka mõlemad sündimust iseloomustavad kordajad ning keskmine sünnitamisvanus püsib muutumatuna.  Olukord muutub aga siis, kui stabiilsus kaob ja järjest rohkem naisi hakkab hiljem sünnitama. Sel juhul annab muutusest märku summaarse sündimuskordaja langus. Üldjuhul on niisuguse olukorra tulemuseks see, et põlvkondade vahed pikenevad. Suures osas arenenud maailmas nii see praegu ongi,” lisas ta selgituseks.

“Kokkuvõttes – rahva arvukust ei määra mitte ainult sündide ja surmade arv, vaid ka nende ajastus. Mida nooremalt sünnitatakse, seda arvukam on ka rahvastik, sest põlvkondade vahed on lühikesed.“

Lõpetuseks tõdes emeriitprofessor: „Seda, et sünnitamisvanus, summaarne sündimuskordaja ja lõpetatud sündimuskordaja on omavahel seotud, teavad rahvastikustatistikud juba ammu. See, et ühiskonna jaoks, kus muretsetakse rahvastiku arvukuse pärast, on kasulikum varasem (ent mitte liiga varane!) sünnitamine, pole kindlasti uudis. Lisamure on, et edasilükatud sünnid üldreeglina alati ei realiseeru. Tänapäeva Euroopas on pilt selline, et Põhjamaades sünnitatakse hilja, kuid sündimus on üsna stabiilne ja võrdlemisi lähedane taastetasemele. Kagu-Euroopas sünnitatakse varakult, aga edasilükkamise režiimis ja sündimus on madal.

Iseküsimus on see, kas ja kuidas saab poliitikatega varasemat sünnitamist stimuleerida. Enamasti see valitsusi eriti ei huvitagi, sest pigem kipub ühiskonnal olema mure liiga noorte sünnitajatega, kes endaga toime ei tule. Eestis on aga nende arv nii väike, et siin olulist probleemi ei ole. Tõenäoliselt aitaksid sünnitamisvanust alandada või selle tõusu pidurdada kõik meetmed, mis toetavad õppivaid noori emasid, sest Eesti noored naised on üldiselt väga innukad hariduse omandajad.“