Raha on lukus

Danske Bank müüs mullu jaeäri Lätis ja Leedus, lõpetas eraisikute teenindamise Eestis ja saadud raha eest ostis oma aktsiad tagasi. SEB Balti korporatiivpanganduse juht Riho Unt ütles hiljuti, et pank kaalub negatiivse hoiuseintressi kehtestamist. Selline on Skandinaavia suurpankade nägemus investeerimisvõimalustest Balti turgudel.

Ajal, kui Euroopa Keskpank teeb majanduse turgutamiseks enneolematuid samme, Eesti ettevõtjad ei investeeri. Raha on odavam kui kunagi varem, aga Eesti majandus on neljandat aastat järjest netolaenuandja. Viimasel seitsmel aastal on Eesti majandus tagastanud ja andnud 11 miljardi euro eest laene muule maailmale. See on rohkem kui pool meie 2015. aasta SKPst.

Kui finantskriisi järel oli Eesti majandus kreenis ja laenude tagastamist võis pidada mõistlikuks, on viimaste aastate areng jahmatav. Ettevõtja ja pankurina on mul raske uskuda, et Eesti ettevõtjatel puuduvad finantseerimiskõlbulikud ideed. Ei kõla loogiliselt, et Eesti-sugune arenev majandus finantseerib teisi Euroopa majandusi. Ja seda nullintressi keskkonnas.

Probleem pole ettevõtjate ideedes, vaid majanduse finantseerimise struktuuris. Vaadates Eesti rahvusvahelist investeerimispositsiooni, siis on välismaised investorid teinud Eestisse otseinvesteeringuid pigem strateegilisi ettevõtteid ostes. Me oleme aga paigutanud raha võlakirjadesse ja portfellinvesteeringutesse mujal maailmas. Seetõttu on eestlaste investeerimispositsioon negatiivse tootlusega – paigutades oma raha võlakirjadesse ja fondidesse, oleme me müünud aktsiaid. Kui 1990ndatel olid strateegilised investorid Eestile vajalikud kapitali ja oskusteabe tõttu, siis praegu rahvusvahelised suurettevõtted enam Eestisse juurde ei investeeri ja seega majanduse arengut Lääne-Euroopaga võrdsele tasemele ei vea.

Teine murekoht seisneb finantseerimise struktuuri jäikuses. Kuigi mullu esmakordselt pärast kriisi laenumaht kasvas, ei luba emapankade seatud piirangud Eesti pankadel üle 120% hoiustest siia laenata. Teine piirang on Eesti riigil, kes tänu Maastrichti kriteeriumitele ja Euroopa Komisjoni järelevalvele ei saa kuigi vabalt oma finantse juhtida. Kui raha võiks tegelikult vabalt Euroopast Eestisse liikuda, siis sellel on mitu administratiivset piirangut.

Siiski ütles Swedbank Balti juht Priit Perens sarnaselt Skandinaavia kolleegidele, et probleem pole pankades, vaid finantseeritavaid projekte on vähe. Kuigi suurpankadel oleks ruumi paindlikkust suurendada, saan pankurite konservatiivsest positsioonist aru. Ettevõtete finantseerimiseks oleks rohkem omakapitali vaja.

Kui vaadata arenenud riike, siis suur osa ettevõtlusest finantseeritakse seal kapitaliturgude kaudu. Pikaajalised pensionisüsteemid ja kogutud jõukus on loonud kapitali, mis otsib tootlust ja mida juhitakse professionaalselt. Nii on ettevõtjatele kättesaadav nn riskantsem raha, mida omakapitali kaasata. Omakapitali olemasolu võimaldab aga pankadel rohkem laenu anda. Lisaks on portfelliinvesteeringud ettevõtjale alati huvitavamad, sest jätavad kontrolli juhtimises ja ettevõtte arengus nende kätte. Lihtsustatult kehtib sama ka majanduses tervikuna – mida avaram on Eesti ettevõtja arenguperspektiiv, seda enam luuakse siia tasuvaid töökohti ja seda tõenäolisemalt taasinvesteeritakse kasum Eestis.

Hiljutine Starmani tehing näitab, et rahvusvahelised finantsinvestorid on huvitatud arenevatest Eesti ettevõtetest. Kahjuks selliseid tehinguid napib ja teine peamine kapitali kaasamise koht, Tallinna börs, on jätkuvalt varjusurmas. Ka Eesti elanikkonnal pole jäänud muud üle kui oma sääste hoiukontodele kuhjata.

Raha on palju. Raha on odav. Pankade ja riigi bilansid on tugevad, elanikkonna säästud kasvavad, aga raha ettevõtlusesse ei jõua. Paistab, et raha on lukus. Strateegilistel investoritel on vahendeid, aga nende ärimudel ei toeta Eestisse investeerimist. Eesti ettevõtjatel aga puudub ligipääs pikaajalisele omakapitalile. Ja ilma piisava omakapitalita pangad ei laena.

Kuskilt peaks alustama, et raha ettevõtjani jõuaks ja ettevõtted uuesti investeerima hakkaksid. Indrek Neivelt arvas hiljuti, et Eesti majanduskasvu eest vastutavad ettevõtjad, mitte valitsus. Vaidlen natuke vastu. Ettevõtja roll pole arendada Eesti majandust, vaid ehitada rahvusvaheliselt edukat ettevõtet. Aga valitsuse roll on küll, et edukad ettevõtted just Eestis areneksid.

Ajal kui riik eksperimenteerib blockchain-tehnoloogiaga, oleks aeg tunnistada, et majanduse finantseerimise struktuur on mitukümmend aastat ajast maas. Rahandus on majanduse vereringe. Kui see ei tööta korralikult, siis on naiivne oodata uut kasvu.

Lõpetuseks paar palju räägitud ja lihtsat lahendust. Esiteks, Tallinna börs tuleb uuesti ellu äratada, jätkates riigifirmade erastamisega. Teiseks oleks vaja leida lahendusi, et rohkem pensioniraha Eestisse investeeritaks. Kolmandaks on nullilähedane intressikeskkond ideaalne riigivõlakirja tegemiseks. Kuhu see raha panna? Miks mitte alandada jõuliselt sotsiaalmaksu? Eesti ettevõtetele jääks rohkem raha kätte ja nad oskaksid seda kõige paremini investeerida. Lisaks paraneks seekaudu just majanduskasvu mootoriks olevate teadmispõhiste ettevõtete konkurentsivõime.

Praegu saab riik olla eestvedaja rollis, mis ei maksa kuigi palju. Kui rahastamise vereringe taastub, hakkavad ka ettevõtted investeerima, säästjatel tekivad uued võimalused ja ehk leiavad ka pankurid Eestis uusi kasvuvõimalusi. Mis kõige tähtsam – algab uus kodumaise kapitali kasv, mis loob Eestisse arenevaid ettevõtteid, kes ei lahku ka tagasilöökide puhul.