Eesti õiguses puuduvad praegu mõned teistes Euroopa riikides levinud olulised vähemusinvestorit kaitsvad abinõud. Neid on tarvis ka meil, kirjutab jurist Peeter Riba.

- Peeter Riba Foto: Andras Kralla
Strateegiline investor saab oma teadmiste ja sidemetaga mõjutada ettevõtte arengut palju enam kui näiteks EASi aruandluskohustus. Seetõttu tulebki rääkida tõsiselt väikeaktsionäri õigustest.
Seadus peaks nägema ette nii vähemuse õigust nõuda miinimumdividendide väljamaksmise otsustamist, kui majanduslik seis seda võimaldab. Kasumijaotamise ja reinvesteerimise otsustamises kaasarääkimine on oluline selleks, et anda hinnang investeeringu ja uue ettevõtte reaalsele edukusele ning kokkusobivusega esialgse ärilise otsusega alustada koostööd.
Üks kaalutlus, lisaks uue väärtuse loomisele, miks investor peaks otsustama oma ressursside paigutamise, on võimalus lihtsustatud korras ühingust väljuda. Kui on raske lahkuda, siis keegi ei hakka üldse ka sisenema, ütleb konventsionaalne tarkus. Praegu selle olukorra lahendamiseks soovitatakse üksnes põhikirjas reguleerida eelnevalt neid küsimusi, ent see on siiski suhteliselt teoreetiline võimalus olukorras, kus puudub isegi vastav kohtupraktika.
Belgia näide
Belgias näiteks on vähemusosanikul võimalik taotleda üks või mitu osanikku võõrandaksid oma osa talle, eeldusel, et vastasel juhul oleks tulemus ühingu likvideerimine ja muud abinõud ei anna vaidluse lahendamisel tulemust. Taotleda võib ka seda, et võõrandaks oma osaluse talle. Meil on olemas kohtupraktika selle kohta, kuidas määrata vähemusaktsiate hinda, seetõttu oleks nüüd seaduseandjal loogiline astuda järgmine samm vähemusaktsionäri tahteavaldusele käigu andmise suunas.
Osaniku õigus esitada ühingu üldistes huvides nõudeid on vajalik distsiplineerimaks oma kohustusi rikkuva juhatuse liikme suhtes, sellise nõude esitamine on praegu võimalik häälteenamusega. Seadus eeldab ekslikult, et enamuse demokraatlik otsus on alati kompetentne ning sellel ei saaks olla negatiuivseid õiguslikke ja majanduslikke tagajärgi.
Kui need lüngad on lahendamata, siis jäävad ettevõtte kapitaliseerimise ainukeseks võimaluseks pangad. Ent see ei ole lahendus, sest raha ei ole ka mitte ainuke põhjus, miks peaks kogenud investori oma pardale saama, liiatigi likviidsusprobleemi ajutine lahendamine ja investeerimine ei ole kattuvad mõisted.
Need on asjad, mis on tegemata. Kahjuks neid ei ole võimalik asendada ei e-residentsuse kampaania või majanduskasvu programmiliste dokumentide arutamisega maksumaksja raha eest.
See teema pakub huvi? Hakka neid märksõnu jälgima ja saad alati teavituse, kui sel teemal ilmub midagi uut!