Eesti juhtide kvaliteet on kehv, meie töötajad on seetõttu vähe pühendunud ja juhid on pigem autoritaarsed nartsissistid kui tulemustele ning lahendustele keskendunud hoolivad liidrid. Selline, erinevates sõnastustes ja vormides, on aastaid jutt, mida Eesti juhtidest räägitakse.

Võib-olla oleks aeg enesepiitsutamine lõpetada. Konverentsidel, lugematutes artiklites, rohketel koolitustel räägitakse (sh mina), kuidas juhid teevad asju valesti. Kuidas Eesti juhid on kasvanud eriti viltu.

Miks see jutt ei ole produktiivne ega vii edasi? Sest esiteks ei sõltu juhtidest nii palju, et kogu valu ja häda Eesti organisatsioonides nende kraesse väänata. Teiseks – üha ägedam enesepiitsutamine kipub viima üha suuremasse hädaorgu, mitte lahendusteni. Ja lõppeks – see lihtsalt ei vasta tõele.

Meie juhid ei ole ei viimased ega kõige kehvemad. Võib-olla ka mitte päris maailmameistrid, ent kindlasti ei ole meie juhtimise kvaliteedi asjad kuidagi erakordselt kehvasti.

Eestis on häid juhte, kellest mitmega olen ka kokku puutunud. Neid on näiteks panganduses, energeetikas, tööstuses, koolides, haiglates ministeeriumites. Kellest enamiku nimesid pole laiem avalikkus kuulnud, ent kes iga päev teevad oma organisatsioonides suurepärast tööd.

Eestis, nagu ka mujal maailmas, erineb juhtimise tase organisatsiooniti ja ka valdkonniti väga palju ning selle pihta ühe lauaga löömine on ebaõiglane.