Tallinna algatusega Euroopa ajalukku

Euroopa Liit on kriisis. Eesti eesistumine Euroopa Liidus algab selle aasta juulis. See annab Eestile ainulaadse võimaluse esimest korda n-ö päriselt maailmapoliitikas kaasa rääkida ja silma paista. Kuidas aga eesistumist mitte niisama ära istuda ja mis oleks meie ambitsioon?

Eesti on ELi eesistumise prioriteediks seadnud uuendusmeelse, turvalise, digitaalse ning kaasava Euroopa arendamise. Täpsem kava on lubatud töötada välja juunikuus, kui Malta eesistumine on lõppemas ja toimunud on arutelud riigikogus ja laiemas avalikkuses. Seega pole veel hilja. Mis siis võiks olla teema, mis oleks nii Eesti kui ka Euroopa huvides? Vastus on lihtne. Euroopa Liidu enda organisatoorne tulevik. Euroopa Liit vajab uut tuleviku konventi!

Mõned poliitikud on avaldanud arvamust, et kindlasti ei tohiks Euroopa Liidu tuleviku debatti ja aluslepingute teemat tõstatada. Seda kartuses, et kõikuma läinud paadis on oluline esmalt tasakaal tagasi saada. Mina arvan teisiti. Samuti Euroopa Liidu Parlament, kus isegi konservatiivsed jõud töötavad välja Euroopa tugevdamise kavasid. Head kriisi ei tohi kunagi raisku lasta! Pealegi on meie eesistumise alguseks möödunud kriitilised valimised Prantsusmaal ja Hollandis.

Lisaks tuleb aru saada, et kriisis ei ole mitte Euroopa Liidu idee kui selline, vaid ilmnenud on Euroopa Liidu kui organisatsiooni nõrkus. Kõlab absurdsena, kuid liikmesriikide enda tahtel valitseb ELi süsteemis nii demokraatia kui ka efektiivsuse puudus. Nõrk Euroopa Liit on kasulik nii natsionalistidele (üleilmastumisest tekkinud probleemides on lihtne ebaõiglaselt ELi süüdistada) kui ka näiteks Venemaale ning Hiinale, kuid kindlasti mitte Euroopa väikeriikidele.

Kui keegi väidab, et üheaegselt tugev, põliskultuure kaitsev ning efektiivne Euroopa Liit pole võimalik, siis tutvugu Šveitsiga. Kusjuures mõnes valdkonnas on Šveitsi kantonil rohkem õigusi kui liikmesriigil Euroopa Liidu suhtes. Samas ei erine Euroopa Liit enam Šveitsist väga palju. Näiteks on Euroopa Liidus üks kesksemaid põhimõtteid subsidiaarsuse printsiip. See põhimõte välistab liidu sekkumise, kui liikmesriigid on võimelised reguleerima teatavat valdkonda tõhusalt keskvalitsuse, piirkondlikul või kohalikul tasandil. Saksa majandusteadlane Wilhelm Röpke võttis subsidiaarsuse mõiste (seda kasutati varem katoliku kirikus) justnimelt kasutusele natside eest emigratsioonis viibides Šveitsis. Röpke kirjeldas selle teel erinevate kogukondadega alt-üles põhimõttel üles ehitatud riigi head toimimist.

Eesti on oma kuuekuulisel eesistumisel Euroopa Liidu poliitiliseks keskuseks. Kui Eesti võtaks julgelt üheks oluliseks teemaks Euroopa Liidu uue ülesehituse ning tuleviku, siis pöörduks kahtlemata maailma tähelepanu Eestile. Selle raames annaks korraldada üritusi, mida võiksid väisata Euroopa helgemad pead ja arvamusliidrid.

Tulevikuarutelude tulemusel võib ilmneda, et osas küsimustes tuleks Euroopa Liidult hoopis õigusi tagasi võtta ja osas küsimustes näiteks juurde anda. Kas astume julgelt sammu poliitilise föderatsiooni ja ühiste väärtuse suunas või sammu tagasi killustatuse ja kitsalt majandusliku liidu poole?

Igal juhul näitab praktika, et Euroopa Liidu toimimiseks on vaja muutusi liikmesriikide finants­distsipliini tagamiseks, erineval kiirusel arenemiseks ja ka ühendusest väljaastumise valdkonnas. Erinevaid kavasid ning huvigruppe on juba praegugi sadu. Ilmselt oskavad Euroopa rahvad aina enam hinnata ka ühist kristlik-hellenistlikku pärandit, mida on võimalik kaitsta kõige paremini tugevas Euroopas. Eesti võimalus ongi tõmmata need organisatoorsed teemad oma eesistumiseks üheks konkreetseks fookuseks. Seda ilmestaks väga hästi üleskutse uueks Euroopa Liidu tuleviku aruteluks (miks mitte uueks konvendiks).

Euroopa Liidu nõukogu moodustavad liikmesriikide valitsused ei ole selgema ja tugevama Euroopa Liidu teemast väga huvitatud, kuna see teema ei too tavaliselt valimistel lisahääli. Seda olulisem on siin aktiivse kodanikkonna roll ja ühiskondliku eliidi ning ajakirjanduse eestvedaja roll. Miks mitte mõelda suurelt ja käsitleda piiririiki Eestit kui sillaehitajat vana ja uue Euroopa Liidu vahel. Oleks ju uhke, kui uut hingamist Euroopa Liidu ajaloos hakataks nimetama näiteks Tallinna algatuseks!