Glen Madis • 3 juuli 2017

Rootsi ees, Eesti järel

Glen Madis  Foto: Erakogu

Finantsjärelevalve peaks Eesti finantssüsteemi usaldusväärsuse kõrval muretsema ka enda oma pärast, kirjutab LFS Corporate Finance’i tegevdirektor Glen Madis.

Swedbankil on viimasel ajal olnud Rootsis mitu suurt skandaali. Üks neist on nn Wolfi skandaal, millest kirjutas ka Äripäev, kus Swedbanki tippjuhid Michael Wolf ja Anders Sundström tegelesid panga kõrvalt edukalt kinnisvarasektoris. Ka Eesti meedia kirjutas möödunud aasta veebruaris, kuidas pangajuht Wolf vallandati päevapealt.

Kes söandaks uurida endist tööandjat?

Tööjõu vaba liikumine finantssektoris ei ole Eestiski võõras. Sarnane konflikt on ka Swedbank Eesti ja Eesti Finantsinspektsiooni vahel: Swedbanki tegevuse tõttu raha kaotanud investoritele vastas finantsinspektsioonist rahustava kirjaga endine Swedbanki töötaja, kelle alluvuses nurjunud investeering toime pandi. Teisisõnu: Eesti Finantsinspektsiooni finantsteenuste järelevalve divisjoni praegune juht on endine Swedbanki pikaajaline juhtivtöötaja Hannes Oja, kes on juhtinud nii panga varahalduse kui ka privaatpanganduse osakonda (töötas Swedbankis 1997–2013). Avalike andmete põhjal saab väita, et just tema oli  nende samade valdkondade juht Swedbankis Rumeenia kinnisvarafondidega seotud rikkumiste toimepanemise ajal.

Huvide konflikti vältimise kohustus ei kehti mitte ainult pangale, vaid ka järelevalveasutusele. Kui järelevalveametnik on otseselt või kaudselt huvitatud asja lahendamisest, ei või ta järelevalvemenetlusest osa võtta. Kui järelevalveametnik peab andma hinnangu iseenda varasema tegevuse õiguspärasusele, on ta ju vaieldamatult asjast huvitatud isik. Asjast huvitatud ja mõjutatud on ka sellesama ametniku alluvad, kuna peavad andma hinnangu oma ülemuse varasemale tegevusele, mis tähendab, et ka konkreetse ametniku taandamine ei pruugi anda tulemust.

Selleks, et tagada avalikkuse usaldus institutsioonide vastu, ei pea selle ametnik mitte üksnes olema erapooletu, vaid ka erapooletu näima. Kuna finantsjärelevalve on üldiselt salajane, pole avalikkusel võimalust kontrollida, kes oli asja lahendanud ametnik või kas esines aluseid ametniku taandamiseks. Siin peitub ka peamine finantsjärelevalve probleem: institutsioonil, mis peaks tagama avalikkuse usalduse finantssüsteemi vastu, tekib raskusi usalduse tagamisega oma enda tegevuse vastu!

Siin on kaks teed. Kas juba seadusandlikul tasandil piirata töötajate liikumist finantssektori ja finantsjärelevalve vahel või muuta finantsjärelevalve tegemine olulisemalt avatumaks.

Hetkel kuum